Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli sõjategevus eestlaste ja neid allutada püüdnud Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Taani ja Rootsi vahel alates 1206. või 1208. kuni 1227. aastani, mil kõik eestlased olid alistatud. Peamine ajalooallikas selle kohta on Henriku Liivimaa kroonika.
Praeguse Läti ja Eesti ala ristiusustamine algas 1180. aastatel. 1190. aastate lõpus kasvas see üle ristisõjaks. 1201 asutati Riia linn, millest sai Riia piiskopkonna keskus ja ristisõjakäikude peamine lähtekoht. 1206. aastaks ristis ja allutas (ristimine oli ühtlasi võimu kinnitamise akt) piiskop Albert peamiselt Saksamaalt värvatud ristisõdijate ja sõjategevuse hõlbustamiseks loodud Mõõgavendade ordu toel enda võimule liivlased, kes edaspidi osalesid sõdades piiskopi ja ordu teenistuses.
Mõõgavendade Ordu sõlmis sõjalise liidu Tālava latgalitega, kellega koos alustati 1208. aastal sõda ugalaste vastu, mis esialgu piirdus üksikute vastastikuste sõjakäikudega. 1210. aastal saavutasid eestlased, peamiselt ugalased Ümera lahingus võidu, mis nende võitlusvaimu tõstis. Sõjategevus intensiivistus ja laienes 1211. aastal, mil ordu ja latgalite kõrval keskendas oma tähelepanu Eestimaale ka piiskopi leer. 1212. aasta alguses tegid vaenupooled levima hakanud katku tõttu 3-aastase vaherahu. Loe edasi ...
