Kuni Eesti taasiseseivumise alguseni said isad vastsetele emadele ainult sünnitusmaja aknast lehvitada ja pakke saata. Tänapäeval on aga nende sünnituselt eemalviibimine pigem erand kui reegel. Lisaks arstile-ämmaemandale ja värsketele lapsevanematele on aga aasta-aastalt üha sagedamini leidnud tee sünnitustuppa veel üks meeskonnaliige - doula ehk sünnitoetaja.

Kõige pikema staažiga doulasid on sünnituste juurde kaasatud juba ligemale 20 aastat ehk peaaegu sama kaua kui isasid. Ehkki tegemist on jätkuvalt pigem nišiteenusega, kogub see ometigi aasta-aastalt populaarsust - möödunud aastal nägi doulade kaasabil ilmavalgust juba 107 vastsündinut. See on küll vaid 0,8 protsenti kõigist ligi 14 000 mullusest sünnist, ent ometi pole sünnitoetaja amet enam tundmatu.

"Ma ütlen ikka, et ämmaemand on naisele nabast allpool ja doula nabast ülevalpool olemas," ütleb sünnitoetajana töötav Eliana Koov.

See tähendab, et douladel reeglina meditsiinilist haridust ei ole, nende töö on toetada naist vaimselt ja vajadusel ka füüsiliselt, näiteks kindlaid kehapunkte masseerides või teda sünnituseks häälestades. Sünnitus on tänapäeva naistele aina enam vaimne kogemus, milleks mõni asub doula abiga valmistuma juba päris raseduse alguses või lausa enne seda.

Eesti sünnitoetajate ühingusse kuulub 36 doulat, ent tegelikult on neid rohkem. Lisaks tavalistele sünnitoetajatele tegutseb ka paar joogadoulat.

"Ühingusse vastuvõtmine käib koolituse tunnistuse esitamisel," selgitab Koov. Ta peab silmas põlistarkuste ja rahvaravi erakooli, kus tulevastele sünnitoetajatele õpetatakse sünnituse anatoomiat ja füsioloogiat, räägitakse toitumisest, liikumisest ja loodusravist. Oluline osa on ka imetamisnõustamisel. Õpe kestab ühe aasta.

Mõnikord on sünnitoetajaks õppijatel all massööri või füsioterapeudi ettevalmistus. Ent douladena tegutseb ka iseseisvaid õppijaid, mõni näiteks on läbinud välismaise online-koolituse. Kes sünnitoetajate ühingu liikmeks soovib saada, peab ette näitama oma koolitustõendi.

"Rohtude jm soovitamine pole meie pärusmaa, vaid loodusega ühenduses olevad ravivariandid: millal ja miks ja milliseid ravimtaimi kasutada. Samuti refleksoloogilised pukntid, mida sünnituse ajal vajutada, et siis kas juurde stimuleerida või naise olemist kergendada," kirjeldab Koov.

Koov ise on õppinud psühholoogiat, ehkki töötanud ta sellel alal ei ole. Nüüd õpib juurde raseduskriisi nõustamist. Sünnitoetajana on ta tegutsenud kaks aastat. Ühes kuus on ta tavaliselt kahe-kolme sünnituse juures.

"Rohkem väga naljalt võtta ei saa ka, sest siis võib juhtuda, et sünnitused hakkavad kattuma. Kui oleme perele lubanud, et läheme, siis peame tegema kõik endast oleneva, et seal olla," ütleb Koov.

Millal sünnitoetaja protsessi kaasatakse, on väga individuaalne, teab ta.

"Kõige väiksem etteteatamise aeg, mis mul on olnud, oli selline, et hommikul kohtusin perega ja kell kolm hakkas naine sünnitama. Aga mõni võtab ka juba 12. rasendusnädalal ühendust. Üldiselt, mida pikem on ettevalmistusaeg, seda sügavam on suhe ka," nendib Koov. "See oleneb pere enda vajadustest. Omavahelise suhte ehitamine on töö - perel peab doulaga mugav olema. Peab saama rääkida vahetult, ausalt. Ka pärast sünnitust. Kõik on ühtse tiimi väga olulised liikmed."

Doula töö sünnitusega võib alata juba kodus - kui ämmaemand koju naist toetama ei lähe, siis doula võib aidata juba seal "valutada". Pärast liigutakse sünnitusmajja edasi.

Kui ämmaemand võib pika sünnituse juures vahetuse lõppemisel vahetuda, siis palgatud sünnitoetaja on perega algusest lõpuni.

"Ämmaemand on abis meditsiini poole pealt. Doula aga ei katsu avatust, ei mõõda vererõhku, ei anna rohtusid jne, selleks on ämmaemand. Doula võiks aidata survet maha võtta ka haiglasüsteemilt. Ämmaemand jagab end tihti mitme sünnituse vahel," selgitab Koov.

"Doula roll sünnituse juures oleneb perest. Kui mees on väga hands-on (füüsiliselt abivalmis - toim), siis mina pigem juhendan meest, mida ta võib oma naisele pakkuda läbi erinevate sünnitusfaaside. Aga mehi on erinevaid - kas ta siis lihtsalt täidab vajalikke pabereid või teeb ka eri massaaživõtteid. Mõni isa tahab olla lihtsalt kõrvaltnautija, siis täidan mina ära kõik need augud," kirjeldab Koov oma tööd, mida ta nimetab suureks psühholoogiliseks väestamiseks.

Lisaks aitavad sünnitoetajad naisel hakkama saada sünnitusjärgse ajaga.

"Kui pered pärast haiglast lahkumist päriseluga silmitsi seisavad, on nad kodus sageli omapäi jäetud. Eriti praeguses ühiskonnas, kus kõigil on nii kiire," ütleb Koov.

Ta peab väga oluliseks emade aitamist imetamisel. Kui sünnitusmajad pakuvad imetamisnõustamist kohapeal, kus on spetsiaalsed padjad ja istmed, siis doulad lähevad pere juurde koju ja aitavad neil hakkama saada käepäraste vahenditega, et toimiv lahendus seal üles ehitada.

Kuidas aga ämmaemandad doulade kaasamisse suhtuvad? Võtavad nad neid pigem abiliste või segajatena?

"Suhtumine sõltub ämmaemandast endast, et mis kogemus tal doulaga olnud on. Pigem on suhtumine ikkagi tõusuteel: nad saavadki aru, et me ei pretendeeri kindlasti rollile meditsiini koha pealt, see ei olegi meie pädevus. Tahaksime olla ka neile ressurss - et nad teavad, et naine on hoitud või valvatud veel kellegi poolt," ütleb Koov.

Kui palju teenus maksab, sõltub nii panustatud ajast kui ka pakutavast lisandväärtusest. Näiteks mõni doula on juurde õppinud aroomi- või füsioteraapiat.

"Sünnituse toetus hakkab 200 eurost, lõppeb 500 euro kanti. Ettevalmistuse kohtumised tulevad eraldi siis sinna juurde. On ka doulasid, kes pakuvad täispaketti, siis tuleb ühe asja hind odavam," ütleb Koov.

Nii leiabki otsides pakkumisi, kus doula pakub täisteenust, alates esimesest kohtumisest, sünnituse juures viibimise ja sünnijärgse kontaktini näiteks 600 euro eest.