Veeb
Veeb (ingl web, ’võrk’, täisnimi World Wide Web, WWW) on Internetis toimiv ja hüpertekstil põhinev elektrooniliste dokumentide – veebisaitide – süsteem. Veebisaitides kasutatakse märgendkeelt HTML ning saidid on omavahel seostatud viitadega, mida nimetatakse hüperlinkideks (siit ka nimetus hüpertekst). Hüperlinkideks on nn võtmesõnad, samuti ikoonid ja pildid, millel klõpsates (või mida ekraanil puudutades) avaneb vastav sihtobjekt, nt uus hüperteksti dokument. Hüperlingid edastatakse HTTP- või HTTPS-protokolli (reeglistiku) kohaselt. Lisaks tekstile kuuluvad hüperteksti mõistesse pildid (ka liikuvad), heli- ja videodokumendid.
Veebilehtede kuvamiseks ja võrgus liikumiseks on vajalik spetsiaalne rakendusprogramm – brauser ehk veebilehitseja, nt Google Chrome, Mozilla Firefox, Internet Explorer või viimast asendav Microsoft Edge.
Veebiaadress[muuda | muuda lähteteksti]
Veebisaidi aadress (URL) määrab dokumendi asukoha võrgus. Veebiaadress (näiteks http://www.microsoft.com/eesti või https://www.eesti.ee/est) koosneb järgmistest osadest:
- http (hypertext transfer protocol) või https (hypertext transfer protocol secure) näitab, et on tegemist hüperteksti sisaldava veebidokumendiga;
- lühendile www (world wide web) järgnev domeeninimi koosneb saidi nimest (saidi sisu väljendav sõna või lühend, firma või asutuse nimi vm) ja riigi koodist (nt ee Eesti, uk Suurbritannia, de Saksamaa, fr Prantsusmaa, ru Venemaa, fi Soome; USA aadressides on riigi koodi asemel domeenitüüp: com kommertsorganisatsioon, org mittetulunduslikud organisatsioonid, net võrguteenuse pakkuja jm);
- kaldkriipsu(de) järel võivad olla kataloogi, alamkataloogi ja lehe(külje) nimed.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Veeb sai alguse Šveitsist, kus 1989. aastal hakati Euroopa Tuumauuringute Keskuses (CERN) ühendama erinevaid teadusdokumente hüpertekstiks – tekstiks, kus mingi võtmesõna kaudu sai pöörduda teise sellega seotud dokumendi poole. Seesuguse elektrooniliste dokumentide kogu loomiseks märgistati dokumendid SGML-i rakenduse HTMLi eeskirjade järgi ning paigutati jaotusserveritesse. Selle koguga hakati siduma teisigi dokumente ja niiviisi tekkis ülemaailmne, akadeemilisele sfäärile suunatud infomaterjalide võrk.
Tõeline veebiplahvatus aga toimus 1993. aastal, kui Interneti hüpertekst toodi väikearvutite jaoks Windowsi operatsioonisüsteemi keskkonda. Varajane veebikeskkond sisaldas ainult teksti, nüüd aga avanes võimalus lisada dokumentidele pilte ja fotosid ning töötada mugavas ning tuttavas graafilises keskkonnas. Esimene spetsiaalne Windowsi veebilehitseja Mosaic saavutas suure populaarsuse, selle ületas aga veelgi tugevamalt 90. aastate esimese poole turuliider – Netscape Navigator.
Vastukaaluks Netscape'ile töötas PC-tarkvara pikka aega valitsenud gigant Microsoft välja brauseri Internet Explorer (IE), mis suutis turu 1997. aastaks praktiliselt vallutada (suuresti aitas kaasa Microsofti monopoliseisund tarkvaraturul). Netscape'i lähtekoodi avaldamine samal aastal aga lõi soodsa pinnase rea uute alternatiivsete veebilehitsejate tekkeks, nagu Mozilla (eriti heaks peetakse tema edasiarendust Mozilla Firefoxi), Opera, Konqueror jpt. Ehkki suur osa brauseriturust jäi IE kätte, ei saa tänaseks enam rääkida Microsofti brauseri monopolist.
Ärikeelu tühistamisega 1991. aastal muutus Internet märgatavalt kommertslikumaks, seega oluliseks reklaami- ja äriinfokanaliks. Sellega tuli kaasa ka rida vanemaist meedialiikidest tuttavaid hädasid – tavakasutajale tuttavaim on ilmselt rämpsreklaam (spämm). Siiski on veebist tänapäevaks saanud äärmiselt mitmekülgsete kasutusvõimalustega meedialiik, mida pruugitakse kõigis ühiskonnaelu valdkondades.
Veebi tehniline külg[muuda | muuda lähteteksti]
Veebilehed paiknevad neid edastavates arvutites ehk veebiserverites, mis on 21. sajandi alguses enamasti virtuaalserverid, klastrid ja pilved. Veebiserverite juhttarkvara ehk operatsioonisüsteemina on traditsiooniliselt oluline osa Unixil. Tuntuim tarkvarasüsteem on Apache HTTP Server, mis töötab nii Unixi/Linuxi kui ka Windowsi keskkonnas.
Veebilehefail (tavaliselt laiendiga .html) on tegelikult puhas ASCII-tekstifail (viimasel ajal ka UTF-8), s.t koosneb täielikult arusaadavatest sümbolitest (erinevalt paljudest programmifailidest, mille kuvamisel näeme vaid hulka arusaamatuid märke). Leheküljefail luuakse tavaliselt kas otse serveris (kasutades virtuaalterminaliühendust) mõne kohaliku tekstitöötlusvahendi abil või kirjutatakse valmis kuskil teises arvutis ning viiakse FTP abil serverisse.
