Naaskel tuli meile Viljandi varjupaigast, kuuesest pesakonnast. Kolm olid mustakirjud, kolm punased. Ja ma nii väga tahtsin punast! Leidsime Kertuga imekombel kiirelt kodud ka ülejäänud tibudele (kuigi tõsi, selleks siiski tegi raskema töö Kertu ära), ja see väike värisev ja susisev Naaskel tuligi meie juurde. Esimese asjana pani ta kohe peitu ja see peitusemäng käis meil umbes viis päeva. Siiski õnnestus mul ta juba esimesel või teisel õhtul saada siiski rinnale ja nurruma ja see tunne oli võrratu! Siis sain aru, et kuigi ta on arglik, saab temast suur nurru- ja süleloom. Sussu, muide, pole senini suurem asi sülekass. Noh, nüüd on meil siis Naaskel neid ülesandeid täitmas.
Kui ma sain korraks hingata
Kuulasin “Kosmose peatuse” eelmise aastalõpu ennustusesaadet ja seal ütlesin (kuigi kollektiivile): “Oktoobris tundub sulle, et sul on väga raske ja sa ei saa enam hakkama. Sellisel juhul aga küsi abi emalt või kelleltki teiselt, kes sinu jaoks emarolli kehastab. Ta tuleb ja aitab. Tal võib isegi olla must kass!” Ja mu ema tuligi mulle oktoobris appi, jättes oma musta kassi kasuisa hooldada. See nädal oli nii vajalik – ma sain korraks hinge tõmmata ja üle pika aja tundsin, et äkki ma ikkagi saan selle kõigega hakkama. Nojah, eks me näe, kas saan ka, aga see hetk, kui sain korraks kaoses hingata, oli imeline.
Üks aprillipäev ja -õhtu
Me kondasime mööda metsi ja mereäärt, õhus oli nii tugevalt kevadet, et mantliga oli päikese käes palav. Ja siis kerisime me end mereäärses majakeses diivanile, rääkisime, seal oli vein ja hiinakas ja tarokaardid ja edasilükatud suudlused ja nende ootamine, ja siis nendesse uppumine. See oli üks ääretult ilus muinasjutt.
Kolm kõige sitemat hetke 2022
Hingetuks röökimas
Ma istusin autosse ja sõitsin, mu sees oli nii palju pettumust ja viha ja kurbust, et ma lihtsalt röökisin ja röökisin. Röökisin, kuniks hääl oli kähe ja enam midagi välja ei tulnud. Sõrmenukid roolirattal olid valged, sest pigistasin vihaselt ja kõvasti, ja siis röökisin veel, et lõpuks see röögatus pisaratesse sumbuks.
Sügistalv
Kogu see sügistalv oli üks pikk sitt hetk, pikk ja veniv, nätske ja lämmatav, otsa ja äärt sellel pole. Üle kümne aasta on esimene kord, kui mul pole jõulutunnet. Ja üle ma ei tea, mis aja, on esimene kord, kui mul pole kodus kuuske. Ma olen katki.
Luupainajad
Sel aastal olen pidanud harukordselt palju võitlema luupainajatega. Viimati üleüleeile.
Kolm lubadust iseendale aastaks 2023
Pariis
See vist ei üllata enam mitte kedagi, mind ennast ka mitte.
Usu
Ma loodan, et leian tee tagasi oma usuni.
Kannata
Ma loodan, et kui ma kannatan, siis lõpuks läheb paremaks.
Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
Ma enam ei alusta köögiremondiga.
Ma väga tahaks loota, et ma ei tunne enam sellist lootusetuse ja raevu kombot, nagu olen tundnud. Näen vaeva, et selle tundeni enam mitte jõuda.
Proovin mitte öelda jah, kui keha ütleb “ei”.
Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2022
Aasta kassipoeg: Naaskel!
Aasta ellujääja: Nele
Aasta elupööraja: Lisette
… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:
Ma olen oma aastakokkuvõtetega totaalselt hiljaks jäänud – aga võibolla ei ole ka. Praegu on retrograadis nii Merkuur kui ka Marss, nii et ma olen täiesti rahul sellega, et kõik ei pea hakkama uuesti esmaspäeval. Et praegu on veel mõned nädalad olla selles sisevaatlusenergias, võtta kokku, mõtiskleda, olla tänulik, analüüsida, vaikselt sättida nina uutes suundades. Jah, nina võib sättida, aga sinna ei pea kohe tormama. Aega ju on.
Aga hakkame siiski asjaga pihta. Ma olen üksi kodus, Mila läks sõbranna juurde pühitsema, minu kõrval magab Naaskel ja telekas on pausi peal “Sõbrad”. Kana tuli ahjust, snäkid on laual, vein on klaasis, rituaalid on tehtud, nüüd siis veel blogirituaalid. Lesgo!
1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud?
Ma osalesin Red Bull Lennupäeval. Ma reisisin üksi kolme lapsega. Ma jäin koroonasse. Ma käisin nii palju Soomes kui pole varem käinud. Ma tegin tööl asju, mida ma pole varem teinud. Ma hakkasin Genka ja Liisiga tegema podcasti.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Oma Pariisi-lubadust ma ei pidanud, aga annan selle uuesti. Ehk sel aastal? Eelmisel aastal lubasin end paremini ja teadlikumalt armastada. See tuli aasta esimeses pooles välja palju paremini kui teises pooles. Hetkel olen ma üsna eksinud ja saan läbi päevade tänu antidepressantidele – miski, mida pole 10 aastat vaja läinud. Aga ma luban, et ma jätkan tööd iseendaga ja sammun siit august valguse poole.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Tittesid mõned inimesed said, aga mitte esimese lähiringi omad. Samas on lootust!
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Suri armas vanaonu, suri Pussakas. Suri ka Taylor Hawkins, kes muidugi polnud lähedane, aga siiski… Raputavaid surmasid oli päris palju. Eriti palju surdi aasta viimastel päevadel.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022?
Ma soovisin jätkata retke Päris Oma Majakese suunas, kuid see siiski peatus. Selle asemel on mul uus köök, ja natuke rohkem vaba raha oli siiski ka. Soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka.
6. Mis riike külastasid?
Soomet, Saksamaad.
7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks?
2.09.2022 – lahkus Pussakas. 2.12.2022 – meie ellu tuli Naaskel.
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Oeh, olles praeguses vaimses seisukorras võib tunduda, et suuri kordaminekuid nagu polnudki. Aga – ma olen ikka veel siin. See on juba suur asi.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Ma kukkusin läbi emana.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Ma olin koroonas, see oli päris rets. Füsioteraapias käin senimaani ja see on olnud üks mu elu parimaid otsuseid.
11. Möödunud aasta parim ost.
Seoses uue köögiga ostsin ma lõpuks endale blenderi ja uue pliidi ja need mõlemad on olnud suurepärased. Ostsin ka Estookini kunsti! Ja lõpuks uue madratsi! See viimane vist on tõesti viimaste aastate parim ost. Ahjaa, ja kompaktne AC on ka olnud elupäästja, kuigi ma ei ole suutnud õigesti seda toru aknast välja suunata ja ehitasin mingi pleedide ja teibiga lahenduse.
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Heidi. Ta on lihtsalt imeline. Lisette. Samuti, absoluutselt imeline. Üldse mu elus on imelised inimesed, olen väga tänulik.
Mis jäi söögist üle, see läks remonti. Annetustele.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Uue podcasti alustamine. “Külmavärinate” lõpetamine ja selle muundumine “Kikimoorideks”.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2022 meenutama?
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Kurvem.
ii. kõhnem või paksem? Paksem.
iii. vaesem või rikkam? Rikkam.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Õigel ajal osanud peatuda.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Viibinud meeleheites.
20. Kas sa armusid aastal 2022?
Jah.
21. Kui palju üheöösuhteid?
Oli üks, mille kohta ma lootsin, et see vaid üheöösuhteks ei jää, aga vahel on asjadel määratud nii minema.
22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
Jätkuvalt on mu sarjataldrik suhteliselt tühi, kuigi Investigation Discoveryt on saanud ikka tohutult vaadata. Soovitan nende “Faking It” sarja, ja minu jaoks muidugi ja “Portals to Hell” on väga äge. Aajaa, paranormaalsest hullult meeldis “28 Days” Netflixis.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Nope.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Lugesin peamiselt nö erialakirjandust (para, krimi, horo), aga Dave Grohli “Storyteller” oli ikkagi maailma parim. Hargla kokku pandud “Eesti nõiad” ka väga meeldis.
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Sel aastal kuulasin palju Ed Sheeranit, sest käisime ka tema kontserdil – suisa nii palju, et Food langesid mu Spotifys kuulatavuselt viiendale kohale! Ja Taylor Swifti kuulasime Milaga palju. Uutest avastustest… Palaye Royale ja Jacob Lee ehk? Oh, mis ma räägin, kõige ägedam avastus oli ju Dreadpin! Käisime seda musavideot Tartus filmimas ja see oli üks lahedamaid möödunud aasta tööpäevi.
26. Mida sa tahtsid ja said?
Uut kööki.
27. Mis oli selle aasta parim film?
Ma tean, et selleks on “Glass Onion”, kuigi ma plaanin seda alles homme vaadata. “Apteeker Melchiori” filmid ka väga meeldisid!
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Veetsin selle Olde Hansas, aga siis jäin kohe koroonasse ja õige päeva veetsin karantiinis ja isolatsioonis. Oli sellegipoolest päris armas kogu see lugu. Sain 38.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Kui ma poleks ära õppinud sõna “koolitõrge”.
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Ikka vana hea nõiamoorikleidid.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Lootus paremast tulevikust.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Dave Grohl, muidugi. Aga ka Lewis Capaldi, muide.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
“Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.” See oli mu möödunud aasta vastus ja jään selle üle, täpsustades vaid, et Ukraina sõda pole poliitika, vaid see on terror.
34. Keda igatsesid?
“Ma ei ole ehk teda veel kohanud, aga ma tean kaljukindlalt, et ta on olemas.” – Nii vastasin eelmisel aastal. Sel aastal oskan öelda, et ta on vist olemas küll, ja sai ka igatsetud.
35. Kes oli parim uus tutvus?
Neid oli nii palju, enamik seotud tööga. Aitäh teile!
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2022 õpetas.
Vahepeal tuleb lihtsalt läbi pressida, hambad ristis, ninast veri väljas, ja loota, et sa jõuad teisele poole välja.
Ma olen üle ma-ei-tea-kui-pika-aja üksinda laupäevaõhtul kodus. Muidugi olen ma teinud täna juba igasuguseid asju. Kõigepealt ma magasin üsna kaua, siis tegin arveid, siis tegin Notionit, siis tegin arvete saatmist, siis tegin veits slaide, siis toimetasin “Kosmose peatust” ja laadisin üles, siis tegin “Külmavärinate” saadet (muide, kas te Külmavärinad After Hoursist juba teate?), siis toimetasin “Külmavärinate” saadet (mis oli kõige lugudetihedam saade Külmakate ajaloos, üle kümne loo tuli kokku, mis tähendas ka hullu vaheklippide tsõksimist), siis toimetasin Külmakate artiklit, siis saatsin selle kõik ära, siis tegin süüa ja siis siis siis
Hakkasin juba vaatama kõike seda, mida olin endale auhinnaks salvestanud, et sel hetkel, kui saavad selleks nädalaks kõik kohustused tehtud, vajun ma lõpuks diivanile ja lasen Youtube’i Watch Later pleilisti käima.
Aga.
Käisin köögis ja kuulsin peas sõnu: “The one that got away.”
Ma ei tea täpselt, mida ma kirjutama pean, aga here goes.
Mul on olnud viimased nädalad mingi täiesti eripärane kriis – selline, kus kodused asjalood on paigast, kui tööl ei laabu üldse, kui kõik jookseb kokku ja ajus on vahemälu nii täis, et mitte miski uus mõte sinna ei mahu, vanadest rääkimata. Kui peab aina helistama ja koosolekuid tegema ja aina slaide looma ja parklates töötama ja alati, kogu aeg, on kuskil mingi kiire asi, mis tuleb kohe ära teha ja kogu aeg, alati, on kuskil mingi asi, mille ma olen ära unustanud. Ja ma olen olnud nii väsinud, mu aju on olnud nii väsinud, mu hing on olnud nii haige, ma olen tundnud, et ma ei saa hakkama enam ühelgi rindel, kus ma hakkama pean saama. Ma ei oska aidata oma last, ma ei ole tööl vormis, ma unustan, mul pole uusi ideid, mu saatesalvestused venivad või juhtub midagi ja salvestus tuleb edasi lükata, ma ei jaksa helistada perele või sõpradele ja… Noh, nagu Ylle FBs kommenteeris: head kriisi ei tasu raisku lasta.
Aga lõpuks täna on mul nüüd, lõpuks, kell 21.21 õhtul, tunne et: mul on peas ruumi. Ja sinna ruumi tuli millegipärast fraas the ones that got away.
On päris kindel, et olen oma marupika blogiajaloo jooksul sellise pealkirjaga postitusi teinud. Täna hüppasid meelde aga kõiksugused eksid ja südamevärinad, kes on korraks elust läbi libisenud ja siis läinud. Ehk on asi selles, et mitmel mu sõbrannal on käsil uue eluperioodi algus, ja see on olnud päästikuks, kes teab. Mis iganes see põhjus ka on – täna ma mõtlen teile, kes te olete mind puudutanud.
Oli see üks kohutavalt ilus naine, kellega oli meil palju natuke varastatud ilusaid hetki, ja see, mis ma tema vastu tundsin, hirmutas mind nii väga, et ma sõitsin tema juurest koju ja enam ei julgenudki talle kirjutada. Siis oli see üks pikka kasvu mees, kellele meeldis kanda juukseid väikeses krunnis kuklas ja mind nähes hüppas ta õhku ja lõi kandu kokku. Olen, muide, püüdnud seda hüpet ise korduvalt järele teha, aga minu keha jaoks mõjub gravitatsioon (hakkasin kirjutama grafitatsioon) ilmselt palju raskemini kui tema jaoks. They both got away.
Siis oli üks see teine naine, kellega ma käisin imelisel deidil, mis vist, ma hakkasin pärast mõtlema, kas oli üldse deit. Aga kui ma teda esimest korda Tinderis nägin, võttis ta mu hinge kinni ja ainus, mis ma suutsin mõelda, oli GAY PANIC GAY PANIC HELP
Aga lõpuks ta arvas, et äkki ta siiski on rohkem hetero kui keegi muu ja see oli täiesti okei. Mul lihtsalt on senimaani raskusi sellega, et lülitada end ümber sõbratasandile. Eriti, kui mul ei jää vanade sõpradegi jaoks piisavalt aega. Või energiat. Niisiis the one that got away.
Siis muidugi on kõik need shes and hers, hes and hims, theys and thems, kes mingil muul viisil on hinge puudutanud ja sa oled neist päevadest või õhtutest või öödest või varahommikutest kõndinud ära natuke parema inimesena, mõeldes – ma võiksin sellega ära harjuda. Aga kuidagi läheb ikkagi nii, et elu läheb vana rada mööda edasi and they all get away ja tegelikult ju nii peabki minema. Me kõik oleme siin maailmas põhjusega ja vahel selle ühe konkreetse inimese eesmärk ehk ongi vaid põgusalt su elu ja sisemaailma puudutada, ja siis edasi lennelda, järgmiste tegude, suurte tegude poole.
Jaa, ja pikemad suhted ka. Mõtlen ühele eksile, kellega läksime lahku pandeemia alguses – deitisime üsna lühiajaliselt, ta oli ääretult tore inimene, aga lõppeks ikkagi polnud vist seal päriselt seda? Kui keegi küsiks nüüd, mis see “see” peaks olema, jääksin ma vastuse võlgu. Mõtlen talle palju, sest üks tiktokker on kangesti tema nägu. Ja ta oli olemas siis, kui Miuks suri. Ja kui järgmisel päeval mu boiler hakkas lekkima ja kõik üle ujutas. Ja tema tehtud kingituse – James Blunti kontserdipiletid – sain ma ära kasutada alles sel suvel. Mõtlen, kuidas tal läheb, loodan, et läheb hästi, et ta on õnnelik, et keegi oskab tema headust hinnata.
Mõtlen ühele teisele eksile veel, kes mind hiljuti FBs uuesti sõbraks lisas. Ma pole veel vastu võtnud, sest ma pole otsustanud, mida see tähendab. Kas sel üldse on tähendus. Tema oli ka tegelikult tore inimene, lihtsalt omade deemonitega, nagu me kõik.
The ones that got away. Mõtlen vahel ka sellele, kas keegi minust nii mõtleb. Ma olen ju ometi meister teiste inimeste eludest kadumisel. Kui olen otsustanud, et on kõik, siis üldiselt ongi kõik. Kuivõrd tervislik see on, ma veel ei tea. Jah, olen teinud ka seda, et üle aastate klõpsan DMidesse tagasi, et inimest tänada kogemuse eest ja head soovida. Vahel on meil kõigil ju neid DMe vaja, neid ekse, kes välja hüppavad ja midagi ilusat ütlevad. Ja vahel tasub ise olla see eks.
*
Reedel tööle sõites mõtlesin, et issand kui hea, et ma oma deidielu suvel ikkagi kinni ära panin, sest mul poleks üldse praegu aega ega energiat ega mõtteraasugi ühegi teema jaoks. Kui hea, et mul ühtegi teemat elus käimas ei ole. Eks ma mõneti tunnen ka, et ma olen ilmselt praegu sellises eluhetkes, kus ma tegelikult meeleheitlikult vajaksin abi, oleksin väga tänulik, kui keegi oleks mu kõrval ja aitaks kõige sellega hakkama saada – aga tean väga hästi, et pean selle kõik üksinda läbi tegema ja nullist ei saa keegi siia sisse tulla, see oleks too much, algused peavad olema ilusamad, mänglevamad, kriisivabamad, positiivsust loovad.
Sest kuigi ma olen kaugel sellest 20aastasest, kes kunagi blogima hakkas ja nutuselt koguaeg armastust otsis, usun ma jätkuvalt nii tugevalt, et kuskil on see muinasjutt olemas minu jaoks ka. Kuskil, kellegi silmadesse ma pean veel vaatama. Niisiis – las ma vaatan neisse silmadesse. Isegi, kui neist saavad silmad, mis got away.
Üks esimesi mälestusi, mis on mu mällu sööbinud, on augustist 1997, kui hukkus printsess Diana. Mul on senimaani väga hästi meeles mälupilt, kuidas ma kõndisin Tartu maaliinide bussijaamas – ma ei mäleta, miks, aga meeles on need putkad ja rasvapirukalõhn – ja mõtlesin, pisarad silmis, kui uskumatu on Diana surm. Ma olin 13.
Täna hüüdsin Milale, kes haigena oli pugenud minu voodisse: “Kuninganna ongi surnud!” – “Issand?! Kas tõesti?! Ma arvasin, et ta ikka paar päeva peab veel vastu…”
Ja siis vaatasime me, kaisus, kuidas leinavärvides BBC mälestas 96-aastase monarhi surma. Jah, see polnud nii ootamatu ja šokeeriv, kui oli Diana lahkumine, aga on tõenäoline, et see jääb suure ajaloolise, esimese monumentaalse hetkena meelde mu lapsele.
Kui suri prints Philip, ennustasin ma, et üle poole aasta kuninganna ei püsi. Mu ennustus oli puhtalt mu enda kogemuse pealt – kui lahkub südame üks pool, siis peagi läheb südame teine pool järele. Muidugi on see üleromantiseeritud pealtvaataja hinnang ja arvamus, aga nii mulle tundus. Noh, läks nii, et päev jäi puudu, et tuleks aasta ja täpselt viis kuud. Alahindasin vastutuskoorma raskust, alahindasin kuninganna sitkust.
Aga mis on ka minu asi kellegi surma ette ennustada.
Ma olen olnud kuningliku pere fänn sisuliselt terve elu. Ma vaatasin Williami ja Kate’i pulma, kui ma olin sünnitusvaludes – ja läksin pärast seda Milat sünnitama. Ma käisin Harry ja Meghani pulmas. Ma olen kirjutanud neist kümneid artikleid. Mu külmkapil on Diana ja töölaual on Diana. Ma võin une pealt öelda suure osa Euroopa kuninglike perede sugulussuhteid ja jutustada veidraid lugusid just Briti kuningapere ajaloost. Nad on olnud mulle väga hingelähedased.
Oli kuidagi südantsoojendav näha vikerkaart Buckinghami palee kohal, kus lipp oli langetatud poolde masti. Ja mul on külmavärinad, kui ma vaatan palee ette kogunenud rahvast. Mõtlen nendele kordadele, kui ma ise olen olnud seal. Mõtlen, kuidas mõistan hästi seda tungi minna ja olla teistega koos, tajuda seda ajaloolist hetke, elada seda läbi üheskoos.
Vaatasin ka viimaseid kuninganna pilte – on selgelt näha, et tal on olnud juba kanüülid, käepealne on siniroheline. Tean sedagi hästi, sest viimastel aegadel ei saa õed enam kätte mu veene, võetakse enamasti vereproove liblikaga just käeselja pealt. Ja alati jääb järele kohutav sinikas. Ja ma olen temast 60 aastat noorem! Kuidagi kõhe on seda fotot vaadata… aga nii vist on alati viimaste fotodega.
Ega see blogipostitus polegi muud kui teadvusvool enne seda, kui lapsele taas meelde tuletan, et oleks vaja minna hambaid pesema. Ma ei tea, mida ma öelda tahan. Iseendale vaid selle hetke jäädvustada.
Et me jõudsime nüüd sellesse maailma, kus kuningannat enam pole.
Mis nüüd edasi? Ma olen oma ajakirjanikuelu jooksul palju sellest kirjutanud. Spekuleeritud on mitmeti – ehk annab Charles kohe krooni pojale edasi? Samas, arvestades seda, kui ebastabiilne on maailm hetkel, on ainult loogiline, et ta seda ei tee. Rahvas ja riik/riigid vajavad stabiilsus, ei ole vaja praegu paati raputada. Ja Charles III kuningana on kindlasti väga aktiivne, kaastundlik, keskkonnateadlik ja, lubage öelda, isegi hipilik kuningas. Mul on tema vastu viimastel aastatel tekkinud suur sümpaatia. William saab olema temast kindlasti väga erinev kuningas.
Aga praegu on Firmale kindlasti tähtis hoida stabiilsust. Hoida tasakaalu.
Nagu meile kõigile. Natuke stabiilsust ja tasakaalu kuluks ära. Aga – me näeme praegu seni meile nii tuttava maailma surma. Kuninganna on kindlasti väga märgiline lahkumine sellest kõigest. Meile jääb maha midagi muud, ja siit kasvab midagi muud ja midagi uut. See pole ainult UK, see on ka sõda, see on ka USA… Me elame kahtlemata huvitavatel aegadel.
Aga, nagu öeldakse, olla soov “Elagu sa huvitavatel aegadel!” pigem needus…
Täna kummardusin ma tema kohale, ta pea vajus mu kätele. Ma vaatasin talle silma ja õige pea kustus silmades see valgus, mis seal 15 aastat olnud oli. Pisarad tilkusid talle peale, tilkusid plõks ja plõks plastiklauale, tõnks ja tõnks nahktagi käisele. Aga ma pean uskuma, et see oli õige otsus.
//
Pussakas tuli mu juurde 2007. aastal. Ma mäletan, et üks fotograaf vist saatis toimetuse listi pildid kassipoegadest, kes olid sündinud Põrsaku küla ühe talu laudas. Ühe tuttavaga sõitsime kassidele järele, tema võttis ka endale ühe, kuid kui ma õigesti mäletan, siis pidi ta kassi ikkagi tagasi viima. Mina enda oma muidugi mingil juhul kuhugi tagasi ei viinud, Pussakas oli saabunud, et jääda.
See 15 aastat on ikka marupikk aeg. Ta on kolinud kaasa minuga Tallinnast Kaupmehe tänavalt Tartusse Alevi tänavasse, sealt Pargi tänavasse, sealt Riia tänavasse, sealt Ropka tänavasse, sealt uuesti Tallinnasse Koplisse, edasi Nõmmele (oi, seal talle meeldis, sai õues käia ja naabrimuti peenraid kaapida!), ja siis juba Kloogale, oma forever home paika. Ja mitte ainult Eesti sees ei rännanud me temaga – õige, ükskord põgenesin ühe eksi eest kassidega ka Saaremaale ajutiseks, et saaksin turvatunde tagasi – kunagi 2008 või 2009 käisime me Pussakaga ka Lätis fotosessioonil, sest ta oli Sheba modell. Modell! Mu kass oli modell!
Pussakas Sheba modellina ühes nimetus Läti mõisas
Uhke oli ta tõesti – natuke nagu maine coon, suur ja tippuskõrvaline. Karv pikk ja kohev, saba lai ja külluslik. Aga pärast seda, kui Miuks 2020 kevadel läks, hakkas vaikselt kuhtuma ka Pussakas. Ikka päev-päevalt aina kehvemaks, kuniks lõpuks oli temast järel vaid hiilgeaegade varjuke.
Üleeile, kui lõpuks oli selge, et vanahärra, kes tegelikult juba aastakese on asju pakkinud, on jõudnud viimasele teeotsale. Ma teadsin ammu, et pean ilmselt selle otsuse tegema. Viimased aasta aega ehmatasin iga kord, kui ta mulle uksele vastu ei tulnud – äkki on end kuhugi vahele pressinud ja hinge heitnud? Äkki on kaotanud liikumisvõime, saanud insuldi? Aga ta tuli, ikka veel ta tuli. Aina aeglasemalt, aga tuli.
Tema karv hakkas kaduma. Kõigepealt, tegelikult, läks vist üks hammas. See oli esimene päris suur ehmatus, kui see kihv välja end pressis suust ja seejärel ära kukkus. Ja siis, jah, hakkas minema karv. Kõhu pealt ennekõike, aga ka mujale jäid nahalaigud, kui olin pusad ära lõiganud. Enam pusade asemele midagi ei kasvanud.
Pusasid aga tekkis aina rohkem, ta ei suutnud enda eest enam hoolt kanda. Ma püüdsin aidata, palju sain. Aga ega ta viimasel ajal eriti ei tahtnud, et teda katsutaks. Oli ilmselge, et tegelikult oli tal juba raske ja ilmselt ka valus. Aga häält tegi ta ainult siis, kui Sussu temaga mängida püüdis või kui ma mõnda pusa jälle ära tahtsin lõigata. Ei, ärge palun kiusake mind, laske mul olla!
Kevadel hakkas ta magama põrandal. Sain aru, et ta kõhus on midagi, mis paneb ta kuumama ja hõõguma, ja ta tahab end vastu jahedat põrandat suruda. Lasin tal seda teha, sest, noh… Minagi valmistusin. Ma teadsin, et siin ei ole enam midagi teha, ehk vaid mitte liiga kaugele lükata seda kõige tähtsamat otsust. Vaid armastada ja hoida, kuniks on antud. Ilmselt oleks saanud meditsiiniliselt ta elu natuke pikendada, valu leevendada, aga… mulle tundus see tema kiusamisena. Nii et lõppeks juhtuks Pussakaga see, mida kartsin, et juhtub Miuksuga – ta hakkas kuhtuma ja kuhtuma, aeglaselt ja vaevaliselt…
Nii me siis olime. Elasime, valmistusime. Märkasin, et tal olid mingid segadushetked. Vahel unustas ta ära, kuidas käia liivakastis. Niisiis panin ma talle pissilappe, millel tal oli lihtsam käia. Korjasin põrandatelt kõik vaibad, sest vahel unustas ta end ka nendele pissile. Panin haagid ette riidekappidele ja vannitoale, et ta enam sinna pissile ei saaks (sest mingil põhjusel otsis ta vahel neid pehmeid kohti, või siis lihtsalt pidas iga pehmet kohta maas pissikohaks. Mitte meelsuse näitamiseks, nagu ta tegi noore kassina, kui ta mu eksi sussidesse või kuskile vahel pissis. Nüüd oli see nagu… dementsus? Sest vahel tundus, et ta unustas ära, kes ma olen, või et üldse, mida peaks tegema. Aga siis tuli ta jälle kohe tagasi. Suurema osa ajast tundus endine, kuigi aeglasem – ronis ikka vahel sülle, magama minnes tuli mu kõrvale. Vähemalt mõneks ajaks, et siis põrandale jahedasse magama minna. Veel panin tähele, et enam ei tulnud ta Teamsi koosolekute ajal mu taha diivaniseljatoele, kus talle ikka oli meeldinud ekraanikoosolekute ajal olla. Ma ei tea, miks. Kas ehk oli tal raske sinna ronida? Selle asemel oli ta minu puusa kõrval.
Kuniks paar päeva tagasi ma märkasin, et Pussakal on raske hingata. Mitte just ülemäära, aga siiski piisavalt, et märkaksin – ta ärkas raskemast unest õhku ahmides, ning puhkeolekus oli näha, et õhku jääb puudu. Kas see ongi õige hetk, küsisin endalt ja temalt, pisarad voolamas? Äkki ikka veel ei ole? Äkki ikka ta tahab natuke veel olla meiega?
“Hingamisest saad kohe aru,” ütles medõde-õde. “Inimese puhul ju samamoodi saaksid kohe aru, et tal ei ole hea olla.”
Kõige raskem oli see öö enne lõpliku otsuse tegemist. Ta vist juba midagi aimas, sest enam ei maganud ta põrandal, vaid magas mu külje all, mu patjadel, mu peatsis. Eile jäime magama nii, et ta puges mu kaenlaauku – asi, mida ta polnud teinud väga kaua. Hommikul ärkasin, ta oli mu patjadel. Kõige raskem oli see hetk enne arstile helistamist. Kartsin ka. Kartsin hukkamõistu – miks sa ei olnud tulnud varem? Miks sa ei olnud teda ravinud? Ja samamoodi kartsin, et minuga nõustutakse. Et jah, vahepeal on õigem see otsus ära teha. Kui paljud inimesed igatsevad, et saaksid elu lõpus ise selle otsuse teha! Lihtsalt vaikselt jääda magama…
Ja siis läks kuidagi kergeks, kui olin arstiga ära rääkinud, aja kokku leppinud. Meil oli veel üks päevake, meil oli üks ööke. Rääkisin temaga pikalt tähtsaid kassijutte, nägu vastu tema nägu surudes, pisaraid karva peites. Aitäh, et oled olnud kõige parem kass. Aitäh, et lubasid mind enda ellu. Aitäh, et alati mu kõrval olid. Anna andeks, anna andeks, anna andeks…
Ma rääkisin Milaga – et nüüd on hüvastijättude aeg. Me nutsime mitu peatäit. “Ma ei taha, et ta läheb,” ütles ta pisarais. Jah, mina ka ei taha, et ta läheb. Aga veel vähem tahan ma, et tal oleks aina ja aina raskem ja valusam.
//
Täna hommikul tuli ta rahulikult kandepuuri. Terve tee linna lõi ta nurru, vaatas küll vahepeal mulle natuke segaduses suurte silmadega otsa, aga siis – nagu midagi mõistes – lebas taas kõhule ja hakkas nurru lööma. Ma ei tea, mida ta arvas või mõtles, aga Miuksuga sõitsin ma seda sõitu hoopis teistmoodi. Siis vaatasid mulle juba otsa need silmad, millest oli elusäde lahkunud. Siis ei antud mulle aega valmistuda, siis ei antud Miuksule võimalust rahulikult surra… Tema suri omamoodi.
Aga Pussakas oli rahulik ja nurrus. Mina ainult nutsin terve tee, pisarad lihtsalt hääletult voolamas. Täitsin väriseva käega paberid, andsin kassi puuriga käest ja läksin ootama. Pisarad pressisid hooga end välja, surusin kätt suule ja silmadele, püüdsin hingata, püüdsin õele sõnumit saata, aga kõik oli udune ja fookusest väljas. Seest keeras – jah, polnud ma veel midagi söönud. Kuidas ma suutsingi. Pisarad kadusid, ootasin veel, kuskilt kostus kellegi kräunatus. Muidu oli vaikne, ainult kliiniku valvelauas helises vahetpidamata telefon. Nutt nööris kurku. Ma pean olema tugev, natuke veel, kohe on kõik, kohe on tal hea…
Lõpuks tuli arst, Pussakas oli ka pärast kanüülistamist väga rahulik. Võtsime ta puurist välja, surusin end ta vastu. Ta lasi rahulikult seda teha… Ma tänasin teda kõige eest, mis ta on mulle andnud, surusin huuled vastu ta pehmet pead ja aina sosistasin. Ma loodan, et sul oli hea kassielu. Ma palun vabandust kõigi kordade eest, kui ma ei olnud sulle hea kaaslane. Sa olid parim kass. Ma rääkisin, et kohe jääd sa magama ja kohe kaob valu ja kohe läheb hästi kergeks, kergemaks kui kunagi varem. Kohe oled sa vaevast lahti, kohe pääsed sa lendama…
Siis vajuski ta pea minu kätele. Pisarad aina tilkusid, arst rääkis rahulikult ja vaikselt, et nüüd teeb järgmise süsti. Vaatasin tema silmadesse – “Nad ei panegi silmi kinni, kunagi,” rahustas arst, aga mul oli see ka eelmisest korrast meeles – ja ma sain täpselt aru, mis hetkel see säde läks. Arst küll veel kuulas südant, aga ta oli juba läinud…
Arst võttis ta elutu keha, silitasin teda veel viimast korda ja tänasin arsti läbi pisarate. “Mõnikord inimesed lükkavad seda otsust liiga kaua edasi,” ütles ta. “Aga see ei ole looma pärast, see on isekalt inimese enda pärast… ja loomale hoopis halb.” Noogutasin.
Maksin arve ja jooksin autosse, hingest pressimas selline nutumöire, mis ei ole vist ammu mu seest välja tulnud. Mu kõrvale oli parkinud mingi kaubik, käis mingi tassimine, aga see mind enam ei huvitanud. Röökisin nutta, nii et lõpuks hakkas häälepaeltel valus. Ootasin, lootsin, et kui ma piisavalt kaua nutan, siis läheb see valu leebemaks, aga ma olen seda postitust kirjutanud mitu tundi ja valu on koguaeg alles, isegi siis, kui ma vahepeal nutmas käin, ja siis edasi püüan kirjutada.
Nägu lapiline sõitsin kontorisse, terve tee palvetades, et ometi see nutmine lõpeks. Nutt isegi lõppes, aga pisarad ei lõppenud. Kuidas ma saan nii, ma pean täna asju tegema, ma pean veel mingitele asjadele keskenduma, mingi hange oli, koristuspäev, midagi veel, mingi arve…? Õnneks peatusid pisarad täpselt piisavaks ajaks, aga kui see hetk jõudis, et enam ei saa pisarateta olla, siis pidin sisuliselt minema jooksma. Ja me aina nutame ja nutame, vahel natuke teeme muid asju, ja siis tuleb jälle nii suure hooga peale see arusaamine.
“Pussakas läks päriselt ära,” ütles Mila Sussule. Sussu, jah, ta saab aru, et midagi on teistmoodi…
Varsti tuleb Pussakas veel viimast korda koju, või õigemini, mitte enam tema, aga tema tuhk. Me saame panna tema karbikese Miuksu karbikese kõrvale ja me ei unusta neid mitte kunagi. Ning kuidagi lohutab mind teadmine, et ta on kass, kelle elu on puudutanud palju rohkemate inimeste elusid kui vaid meie pere inimeste elu. Läbi mu kirjutamiste, läbi mu saadete ja piltide on ta rännanud mööda ilma ringi, loodetavasti teinud inimesi rõõmsaks.
Nüüd rändab ta muudel radadel. Ja tema juba teab, mis meid seal teisel pool ootab…
Head ööd, Pussakas. Sa oled olnud kõige kassim kass, keda on mul au olnud tunda ja ma olen igavesti tänulik, et sa võtsid mind valvata.
Kuna mu töö on suures osas seotud mõtlemise ja suhtlemisega, vahel ka asjade kirja panemisega, aga peamiselt siiski mõtlemisega, siis on kõige paremad puhkuse viisid minu jaoks (täpselt sellises järjekorras):
Magamine, nii et ei pea äratuskella peale ärkama;
remontikaprojektid, mida teha siis, kui kere on nii ära magatud, et enam ei suuda voodis pikali olla.
Teekond minu selleaastase suurprojekti juurde, mis vist ikkagi suure kindlusega nüüd käima läheb, algas umbes nii.
Olin kevadeks ikka üsna ajuväsinud. Kodus käisin puhkuseootuses ringi pilguga, et mida ma jõuan selle lühikese aja jooksul ära teha, kui puhkan – sinna sisse jäi veel üks Soome-reis, üks pikem jaanidel käimine saarel ja siis nädalake sellist aega, kui päriselt saaks teha midagi. (Siis ma veel ei teadnud, et tuleb kuumalaine ja ma ei jõua midagi teha.)
Mõtlesin, et okei, oleks aeg vist köögipõrandat hooldada. Nimelt on omal ajal Naabrinaine, kellelt ma selle kodukese ostsin, väga öko ja looduslähedase remondi lasknud siin teha, see tähendab ka naturaalseid puupõrandaid. Ka köögis. Ja naturaalne daki naturaalselt ei teadnud seda (või oli unustanud või ei mõelnud sellele), et neid puupõrandaid peaks suht regulaarselt ilmselt hooldama. Nii on need aastad läinud ja mis iganes kaitsekiht neil laudadel omal ajal peal oli, on nüüdseks sealt täiesti kulunud. Ning köök on teadupoolest selline koht, kus iga igasugu asju pudeneb või voolab teinekord põrandale ja puit on selline tegelinski, et kõik ta endale sisse ahmib. Nii et mu köögipõrand nägi juba mõned ajad välja selline, et ausalt öeldes, piinlik oli. Võisin seda harja ja lapiga kaapida, palju tahtsin, üldpilt palju paremaks ei saanud.
Okei, otsustasin, ma siis võtan ette, lihvin kasvõi ainult liivapaberiga põranda üle ja tõmban mingi asja peale. Mis see mingi asi võiks olla? Lakk, otsustasin. Sest naturaalne on küll mõnus, aga köögis ikkagi ma palun enam seda ei soovi.
Okei, lakime. Aga siis jääb lakkimata köögikappide alt, külmiku ehk veaks välja selleks ajaks, aga pliita alt jääks ikka lakkimata ja….
Olgu, nii ei viitsi ma seda ammugi teha. Võtame siis juba köögimööbli ka välja, sest see on ka ammu nii lagunenud ja tuleks välja vahetada ja üleüldse ma tahaks tegelt pliiti teise seina ja külmikut ka teise seina ja siis oleks mul kena suur ruum köögis, kuhu panna korralik laud ja toolid ja ja ja ja
Sõnaga: täislaksremont. Ma ju saaks sellega ise hakkama?
Helistasin isale. Kas me saame sellega omal jõul hakkama? Isa oli ÜLIMALT optimistlik (telefonis), et muidugi saame. No ta elus neid köögiremonte teinud ka omajagu. Täna aga, kui ta Mila maalt koju tõi, vaatas ta köögis natuke ringi, takseeris seda Stalini-aegset pliitat, millest tuleks TEGELIKULT alustada, kui kööki ilusaks tahta teha, avastas siis, et pliita on ehitatud mingi Y-kujulise TSEMENDIALUSE peale, mis mingil täiesti arusaamatul põhjusel köögis ilutseb (ja lubage lisada, laguneb – ma aprillis isegi mõtlesin, et pean valama hakkama seda), ja oli palju vähem optimistlik selles osas. “Jah, see on nagu kinder sürpriis siin, jumal teab, mis kuskilt välja tuleb,” tõdes ta.
Kuid siiski jäi ta piisavalt optimistlikuks – juhul, kui nüüd leida kiiresti pottsepp, kes pliidi ära renoveeriks (st ilusaks teeks ja ukse ära vahetaks, ma uut ei hakka ehitama, nii et lootust isegi natuke on) ja kui mu suht imeline elektrik ikkagi ka leiab lähinädalatel aega, et need elektritööd ära teha, mis köögiga seotud, siis “No okei, nädalaga ei saa hakkama, aga kahega võiks ikka saada”.
Panin hange.ee-sse kuulutuse pottsepa leidmiseks (võite kõik minna mu imelist pliiti vaatama, kui soovite, ja teha pakkumise, kui oskate ilusaks teha seda, IMELINE VÕIMALUS AINULAADNE HARUKORDNE ÄRA JÄTA JUHUST KASUTAMATA), saatsin elektrikule ka plaani ära ja ootan nüüd tema (tavaliselt entusiastlikku) vastust. Tõsi, ükskord kirjutas ta mulle väga entusiastlikult, kui teda ootasin üht tööd tegema, et: “Kõik on muidu parimas korras, mul sai lihtsalt aeg otsa!”
Ja köögimööbel, mis oli hullult ilus ja mu köögi (216 cm!) kahtlaste mõõtudega tundus ideaalselt sobivat, leidsin ka KOHESELT, ainult et kaup24.ee ütleb, et see on saadaval… alates… 15… novembrist?!?!?!?!?!
Niisiis, ma juba tunnetan kogu selle projekti juures sellist hunnitut daki kaose võnget. Sellest saab kas üliedukas võit, kus ma saan elu lõpuni kõigile rääkida, kes kuulata viitsivad, kuidas MA ISE IHUÜKSI (okei isa natuke aitas) oma köögiremondi tegin; või siis saab sellest see lugu, millega ma ükskord standuppi tehes lavale lähen. Mõlemal juhul ei saa väga kurta, kui päris aus olla.
Pilte ei viitsi veel panna, kui läheb asjaks, ju siis neid enne-pärast pilte ka teen, aga panen hoopis köögiaknalauakasvuhoone pildi koos teate-küll-kellega:
Kui tulin siia raamatuarvustust kirjutama, siis millegipärast oli selle seotud postitustes üks 13 aastat vana postitus ajast, kui olin jäänud töötuks ja elasin – no olgem jumala ausad – tulevase lapse isa kulul. Päris kummaline on esiteks niikuinii lugeda noorur-Daki sissekandeid, aga jäin mõtlema, millised siis on mu praegused säästunipid. Sest kuigi mu sissetulekud on stabiilsed ja maksukohustuste osas kuulun ma tegelikult sinna kõrgemasse sfääri, kus enam soodustusi ei tehta, läheb elu aina kallimaks, ning üksikemana tuleb mul ju ikkagi hakkama saada.
Olukord on nüüd muidugi siiski tõesti hoopis teine. Enam pole eesmärk mitte niivõrd lihtsalt ellu jäämine (õnneks! jumal tänatud!!!), vaid nüüd tahaks, et saaks panna regulaarselt mõistlikke summasid kolmandasse sambasse, koguda ka säästukontole ja aina parendada seda korterikest (hetkel näiteks põleb köögiremondiga).
Aga tõesti, kui ma mõtlen sellele, mis oludes olen ma ellu jäänud ja kuidas pidanud hakkama saama, siis sellega võrreldes on mul hetkel kõik väga, väga hästi. Samas: see ei ole juhtunud iseenesest. Muidugi aitab kaasa teadlik karjääri tegemine ning oma eriala(de)le pühendumine. Aitab ka heade suhete loomine ja lojaalsus. Aitab ka hea tööeetika ja head töötulemused. Aitab kogemus. Aitab ka puhas vedamine. Aga peamiselt, tegelikult, olen ma ise ennast aidanud, et üldse siia jõuda. Millised on siis minu säästunipid? Ja ma ütlen kohe ära, et ma pole kaugeltki mingi eeskujulik, kolmanda samba tegin alles möödunud aastal ja sääste hakkasin kah koguma alles eelmisel sügisel. Laenukohustusi on ikkagi ka – üks väikelaen, kodulaen ja krediitkaart. Nii et kui 25-aastane Daki tahab tulla minuga õiendama, et mul hea rääkida, mul pole ühtki võlga, siis päris nii see ikkagi pole.
Ma pean religioosselt eelarvet. Ma hakkasin eelarvet pidama aastal 2014, ehk siis, kui Kloogale kolisin. Õigemini, tegelikult tutvustas Naabrinaine mulle sellist imelist süsteemi nagu eelarvestamine juba mõned aastad enne seda, siis kui ma veel rapsisin oma õnnetuses, aga tema süsteem põhines Excelil ja oli mulle liiga igav ja keeruline, et ma seda igapäevaselt täidaksin. 2014 tõmbasin ma äpi MoneyLover ja olen seda 8 aastat igapäevaselt religioosselt täitnud. Ma ei ole seejuures pannud endale mingit budgetit, ma lihtsalt jälgin, mida ma oma rahaga teen ja, mis peamine, palju mul teda järel on. Peas arvutan ma pidevalt nädalaid palgapäevani, sest ma tean, kui palju mul nädalas miinimum toidu ja elamise (transport) peale kulub – ja see summa peab alati olemas olema. Ükspäev just mõtlesin, et see summa, mis paneb mind tundma, et raha hakkab päriselt otsa lõppema, on hetkel minu jaoks 300 eurot. Kui 3 on ees, siis on tunne, et kõik on kontrolli all (sest ma tean, et ma suudan luua nädalamenüü 50 euroga – või ehk nüüd kuluks natuke rohkem, hinnad on jõhkralt tõusnud – ja natuke jääks ka varusse).
Ma loobusin CleanKitchenist. Veel mõned nädalad tagasi oli see, muide, mu kokkuhoiunipp, sest nädalane menüü kahele maksis 52 eurot, nüüd aga tõusis selle paketi hind 68 eurole, ja see oli minu jaoks liiga hull hinnatõus. Pealegi kippus ikka ette tulema, et ma ei jõudnud märgata, millist rooga õigel ajal teha oleks, ja midagi läks pahaks. Nii et nüüd siis ilmselt ma saangi kohe teada jälle, kas suudan 50 euroga kahele panna nädalamenüü kokku!
Ma tellin palju ja korraga. See käib siis nüüd kassitarvete kohta. Muidugi tõuseb käsi väga vastumeelselt seda sadat eurot välja käima, kui ma olen Zooplusis jälle korvi liivasid ja konserve ja krõbinaid täis ladunud, aga ausalt öeldes on ikka jõle mugav, et on üks asi, mille pärast ei pea jooksvalt üldse muretsema. Ja pealegi: ma ei pea ise liiva kolmandale tassima! Selleks on tore Smartposti kuller, kes alati küll natuke etteheitvalt pead raputades, kuid siiski vapralt, selle suure mitmekümnekilose kasti üles tassib. Ainuke probleem: ma ei suuda kunagi ennustada, millise konservi peale Sussu nina kirtsutab ja millise peale mitte. Vahel juhtubki nagu praegu, kui mul on suured pakid konservi, mis preilile LIHTSALT ei meeldi, kuigi kaks kuud tagasi sõi ta seda hea meelega.
Mul on säästuauto. Kuigi, jah, hinnatõusu ei ole saanud siin vältida ja nüüd maksan minagi paagi eest ikkagi poole rohkem nagu kõik teisedki. Samas võtab mu väike Dolly Parton siiski väga säästlikult võrreldes mu eelmiste (vanade saradega) autodega ja kuigi ma tõesti pean nüüd ka sõitma kontorisse rohkem kui seda meediamajas töötades tegin, siis veel ei ole see mul eelarvet lõhki löönud. Kindlasti on veelgi säästlikumaid autosid, aga Dollyle hakkas hammas peale ja ma ei kahetse. Teenib hästi. Ahjaa, mille pealt ma üldiselt veel kokku hoian: parandused. Uuem auto ikkagi laguneb palju vähem!
Ma ei küta õliradikaga/elektriga. Jah, mul on suur nurgapealne korter, mille keskküttearve on jõhhhhker (on alati olnud, see pole tõusnud) (veel) (ok, sain just aru, et minu jõhhhhhker pole enam paljude jaoks nii jõhhhhker midagi) (aga minu jaoks on see talvel ligi 300 olnud ikka päris palju kanda algusest peale). Pealegi on meil maja renoveerimata, mis tähendab, et siin on üsna jahe. Ja ma pole jõudnud veel akende vahetuseni/paranduseni ja ühesõnaga, soojahoidmiseks saaksin ma veel ühtteist ära teha. Aga! Mida ma öelda tahtsin, on see, et ma vaatasin oma elektritarbimist ja võrreldes ajaga, kui ma siia kolisin, on mu tarbimine umbes poole võrra vähenenud. Kuidas ma seda tegin? Vahetasin välja boileri (noh, vana ls läks katki, olin sunnitud), mis ilmselt on uuem ja säästlikum. Sama jutt pesumasina kohta. Põrandakütte keerasin suht miinimumi peale. Ja lõpetasin talvel õliradikaga juurde kütmise. Selle asemel soetasin gaasikamina ja kütan sellega. Viimati sain ballooni veel 30 euroga ja see kestis mul talv läbi. Ja muidugi kütan ka pliidiga, mille soemüür kütab Mila tuba.
Ma ostan odavmoodi. Ma isegi ei häbene seda tunnistada, sest ma olen enda peas kuidagi selle mõelnud nii, et… kapitalismis ei ole vist kellelgi võimalik käituda väga eetiliselt. Pluss-suuruses inimesele leida riideid, mis päriselt sobiksid ja oleksid ka moodsad ja mitte proualikud ja mitte ei maksaks stiilis üks-kleit-kuuskümmend-eurot, on ikka megaraske. Päriselt. Päriselt-päriselt. Ja kui ma avastasin, et see üks teatud odavpood teeb soodsa hinnaga riideid, mis mulle päriselt ka istuvad, siis nüüd ma olengi hakanud sealt aeg-ajalt endale garderoobitäiendust tellima. Jah, ma tean, et oleks parem jätta odavmood kasutamata. Tean küll. Ja tegelikult moodustab suure hulga mu garderoobist siiski sõbrannadelt saadud kaup, päris tõsiselt. Nii et vähemalt käib see kiirmood meie vahel ikkagi ringi ka, mitte ei rända prügimäele.
Ma pöörasin “hobid” sissetulekuks. Jah, see on see kõige tüütum nõuanne, mida kõik need rikastu-kiirelt-vennad räägivad. Leia endale hobi ja tee sellest lisasissetulek!!!! Ma tean, et see pole kõigile kättesaadav ja kindlasti pole see (enamasti) midagi, mis saaks pakkuda märkimisväärset lisasissetulekut. Olenevalt hobist võivad materjalid ja enda töötunnid juba kõik lisasissetuleku ära nullida. Ja minu “hobi” tegelikult oli miski, mille ma tegin kõigepealt osaks oma tööst (podcastid) ja hiljem õnnestus mul tänu sellele saavutada kokkulepe, et teen neid mingis mahus edasi. See kokkulepe õnnestus tänu endise ja praeguse tööandja vastutulelikkusele, aga peamiselt õnnestus see, sest podcastidel on ka tänaseni väärtus meediamaja jaoks kuulajate-lugejate hulga näol olemas. See väärtus tekkis sinna aga mitte ainult seetõttu, et tegemist on üliheade või originaalsete saadetega – see on kindlasti ka subjektiivne ja vaieldav – vaid seetõttu, et algselt oligi meediamaja koht, mis platvormi pakkus, mille kaudu kuulajad tee saadeteni jõudsid. Eraisikuna alustada on ikka hoopis teine lugu. Selle hobi juures on aga üks suur pluss: see aitab mul elus hoida sõbrasuhteid, sest ma kohtun regulaarselt paari oma sõbraga just saateid salvestades. Mis viib mind järgmise punktini…
Ma ei käi praktiliselt üldse väljas. Tõsi, kui ma käin väljas, siis see kulu on mitmekordselt suurem kui see oli toona Tartu-aegadel, kui kulu oli vaid lähimasse baari kõndimine ja õlle eest maksmine. Nüüd pean ma arvestama kas hotelliga, kui ma tahan linna ööbima jääda, või siis erataksoga (Kloogale tavaliselt umbes 30 eurot), et öösel koju saada. Aga see pole põhjus, miks ma väljas ei käi. Ma ei käi, sest ma olen niiiii väsinud 😀 Ja ma lihtsalt armastan neid nädalavahetusi, kui ma saan kodus olla ja päriselt välja magada. Kui ma ei pea kuskile sõitma. Issand, kui mõnus! Miinus, väga tugev miinus on muidugi see, et varsti ütlevad minust mu vähesedki allesolevad sõbrannad lahti. Hea, et mul need podcastisõbrad on 😀
Ja tegelikult saaksin ma kokku hoida ka lõunat kaasa tehes. Mis ilmselt nüüd hakkabki juhtuma, kui enam CleanKitchenit ei kasuta, sest sealt ei kippunud üldiselt lõunaks toitu üle jääma. Meediamajas töötades olin ma selles väga tubli, sest seal nimelt polnud uues majas enam ühtki kohta, kus söömas käia. St nüüdseks juba on, aga kui kolisime, siis polnud. Praegu olen viimased pool aastat olnud üsna laisk, kuna Kompassi majas on all suhteliselt odav söökla, kus head kodutoidud, ja kiirelt saab lõuna alati ära tehtud. Aga siiski on see 20 eurot nädalas ka kokkuhoid, mida saaksin teha.
Kust ma kokku ei hoia? Hakkasin alguses kirjutama, et toidu pealt hoian ka kokku – ostan üsna kindlalt välja kujunenud asju ja ikkagi vaatan hinda ka, võimalusel eelistan odavat, kuid aus vastus on see, et toidult ma tegelikult kokku ei pea hoidma ja ei hoia ka. Ma küll ei lase siin mingis ekstravagantsuses oma elukest, aga kui ikka laps tahab puuvilja, siis puuvilja ta saab. Apelsinimahl on ikka viljalihaga, lõhekülg käib ka ahjus suht tihti, oliiviõli, jah, eelistan jääkõlina hinna pärast, aga siiski-siiski. Kurtmiseks pole mingit alust ja ma ei kurdagi. Muidugi mõtlen ma poodi minnes läbi, mis vaja on, ja võtan (üldiselt) vaid vajamineva. Spontaanseid oste teen harva ning kapist halvaks läinud asju üldiselt ei avasta. Nii et ma ei tea, kas see on kokkuhoidlik käitumine või pigem lihtsalt väljakujunenud mõistlikud harjumused?
Vaatasin äpist just, et toidu peale kulub kuus 30 protsenti, teine 30 läheb arvete ja maksude peale. Loomade peale läheb 10 protsenti. Ja ülejäänud… paigutub ära. Nii et tegelikult oleks säästuruumi veelgi, kui protsentuaalselt vaadata. Eks siis püüan paremini, mismuudmismuud.
Aga kuna meil on kombeks olnud rahajutu lõppu mõnd muusikavideot jagada, siis palun väga, Lubalin.
Ma hakkasin Epp Petrone uut romaani “Linnutee koodid” lugema täpselt sel ajal, kui Neptuun ja Jupiter taevas oma ühenduse tegid ja kõik oli nii unenäoline ilma selletagi, et ma oleksin oma unenäolisele olekule lisanud veel… seda konkreetset muinasjuttu. Aga ma läksin sellesse nii kiirelt sisse ja kuigi pidin võtma vist mõned õhtud ka pausi – kogu see apokalüptiline kerimine, see oli nii oskuslikult reaalselt ja hirmutavaltki kirja pandud, et väsitas korraks, tekitades ahastuse – siis raamatu teises pooles ma lendlesin juba palju mõnusamalt selles Epu loodud maailmas.
Peaks vist kohe täpsustama, et kui ma ütlen muinasjutt, siis ma ei mõtle seda kindlasti kuidagi pisendavalt, aga mitte ka kuidagi maagiliselt. Pigem oli mul tunne, et minu kätte on sattunud teos paralleeluniversumist, kus kõik need asjad ongi juhtunud. Ja kui ma lugesin Epu esseed loomest ja loomisest, siis klõpsas mulle paika, et ilmselt nii see lugu Epu juurde tuligi. Kuskilt sealt teisest maailmast, sellest, mis eksisteerib meie omaga paralleelselt, õhukese kardina taga. Ja kus on asjad läinud täpselt nii, nagu kirja sai pandud. Multiversumi teooria, teate ju küll.
Apokalüpsist oskuslikult kirjeldada ei ole tänasel päeval, aastas 2022 muidugi teab mis ootamatu oskus. Me oleme kõik selles apokalüptilisi võnkeid täis maailmas elanud viimased 2,5 aastat. Meie maailmad ongi lõppenud. Me ei ela enam selles maailmas, mida teadsime. Ja alati, kui me mõtleme, et enam ju hullemaks minna ei saa, juhtub midagi, mis meie arvamuse ümber lükkab. Saab küll.
Aga tegelikult paelus mind “Linnutee koodide” juures miski muu – miski peale pealkirja, muidugi, sest oh, Linnutee, muidugi! Kõige rohkem paelus mind tõesti see raamatu teine pool. Kui esimeses pooles elasime me kaasa reklaamiagentuuris töötava Eeva (minagi ju töötan nüüd agentuuris!) andumisele kummalise sektijuhi Diego mõjuvõimule, siis oli see kohati isegi natuke piinlik ja pani nina kirtsutama. Ma nimelt olen muidugi suur krimiajaloo fänn, nagu mõned ehk teavad, ja ma olen väga palju uurinud erinevaid sekte, usuliidreid ja maailmalõpukuulutajaid. Muidugi ma saan aru, et kui sind parasjagu ajupestakse, siis ongi raske aru saada, kui sõge see väljast vaadates tundub, aga siiski oli algus natuke konarlik. Aga see raamat aina võttis tuure üles. Ja lõpuks, siis kui oli käes suur maailmalõpukonverents, suutis Epp niii oskuslikult klipp klipi haaval mind kaasa tõmmata, et ma ei saanud ise ka enam aru, kas ma usun seda kõike nagu peategelane, või olen ma veel kõrvaltvaataja.
Ja kui ma sain üle südantlõhestavast apokalüpsisest (ma ei taha täpsustada, miks see mu südame purustas, aga ütleme nii, et emana oli seda kohutav lugeda ja ette kujutada), ning me jõudsime raamatu teise poolde, siis oli mul tunne, et ma jõudsin kuhugi tuttavasse kohta välja. Ma nägin nii selgelt seda maailma, mida lehekülgedel mulle kirjeldati. Ma isegi tundsin seda värske hommiku lõhna, mis koopasuust sisse hoovas. Ja kuigi ma pole kunagi teinud ayahuascat, suutsin ma isegi nendes nägemustes kaasa lennata. Ilmselt seetõttu, et ma mediteerin päris palju (või mis on palju?) ja nägemustes (või “nägemustes”) rändamine pole mulle midagi erakorralist. Vahe on ainult selles, et mina saan silmi avades kiiresti samale planeedile tagasi.
“Linnutee koodid” on raamat, mida ma olen juba nii palju soovitanud, aga ma ütlen ausalt, et ma soovitan seda ainult teatud tüüpi inimestele. Nendele, kes valutavad maailma pärast südant. Nendele, kes vaatavad elu spiritualistliku vaatenurga kaudu. Nendele, kes näevad mustrite taga suuremaid mustreid. Nendele, ma usun, on see raamat eriti lootust andev. Pealegi, lõppude hulgast saad ise valida sobiva, kuigi minu arust on sel raamatul ainult üks õige lõpp.
Üks asi veel. Epp on selgelt teinud raamatuks väga palju uurimistööd ja need viited on kindlasti kasulik hüppelaud, kui tahta erinevatesse jäneseurgudesse pugeda. Aga miks ka mitte. Sest kui üldse midagi, siis on viimased paar aastat pannud mind ja ilmselt teisigi küsima: milleks see kõik? Ja kui juba, siis sel peab ju olema mingi… suurem põhjus? Ei?
Võibolla ei olegi. Võibolla ongi maailm ainult see, mida me käega katsuda ja silmaga näha saame. Ja “Linnutee koodid” on vaid üks… täiskasvanute muinasjutt. Ebamugav ja hirmutav muinasjutt, aga siiski ei rohkemat.
Aga mis siis, kui seal siiski on midagi…?
Ja veel – üks tegelane olla olnud minust inspireeritud. Ma olin jõudnud selle lugedes ära unustada, aga üks oli tõesti seal erakordselt äge inimene 😀
Tänane päev langes mulle peale kui suur hall vihm. On täiesti hoomamatu aru saada, kui keegi neist inimestest, keda oled aastaid jumaldanud, enam järsku seda maailma ja reaalsust ja elu ei jaga. Taylor Hawkins oli vaid 50-aastane, see pole ju mingi vanus. Kuid jah, muidugi, eks tema ellu mahtus rohkem elusid kui paljudel teistel.
Ma olen päev otsa kuulanud Foo Fightersit ja märganud teravalt, kui palju on nende lauludes sõnu, mis räägivad surmast. No one’s getting out of this alive. Käisin sõitmas, auto rappus tormituule käes, mina röökisin kaasa laulda ja lihtsalt nutsin ja nutsin. Ma lihtsalt… ma ei suuda seda hoomata.
Avaldan Taylorile mõeldes oma postituse, mille kirjutasin juunis 2017 pärast legendaarset Göterburi kontserti, mil Dave oma jalaluu murdis ja hiljem lahtise jalaluuga kontserdi lõpule viis. Taylor oli see, kelle õlgadel see üritus püsis. See ja paljud teised, kindlasti.
Head teed sulle minna. Sa muutsid maailma.
Thank you Gothenburg, that was amazing
Teatavasti olen ma elus juba ühe korra olnud õnnistatud Dave’i lähedusega. Nüüd, kui “Sonic Highways” sügisel välja tuli, teadsin ma raudpoltkindlalt, et come rain or shine, sellele tuurile me sõbraga koos läheme, sest kui on üldse midagi, mis on meie jaoks elus sama oluline, siis on see Foo Fighters.
Ja kuna nad veel tulid Rootsi, kus on K2, siis MIS SAAKS OLLA PAREM, kui roadtrippida läbi Rootsi Göteborisse, nautida natuke elu, siis nautida kontserti ja siis elada edasi teadmisega, et LIFE IS COMPLETE.
Juba alguses hakkas kõik viltu vedama, õnneks on olemas K2, kes hädast oskab välja päästa ja Rootsi bürokraatiamasinast läbi murda. Edasi läks natuke tšillimalt. Selgus, et apartement, mille ma märtsis broneerisin ja mis võttis poole mu kuupalgast, osutus OMG KUI OOSÕMIKS. Götebori kesklinna katusekorter – miks mitte, eks ole. Teeselda paar päeva, et elu võibki selline olla. Ümbritsetuna Minu Inimestest, nutta, naerda, istuda katusel ja jälgida päikesetõusu – kõik oli lihtsalt nii ülimõnus.
Ja siis oligi kontserdipäev. Oi, kui kaua me olime seda oodanud. Sel hetkel, kui Dave lavale jooksis, jäi hing kinni ja ma mõtlesin: vot see on puhas õnn. Puhas emotsioon, lihtsalt olin üleni nii õnnelik, et sain olla selles hetkes.
Teine lugu, “Monkey Wrench” oli väga tähenduslik – mu sõber just tänu sellele loole kunagi Foosid kuulama hakkaski. Pöördusin veel, et vaadata tema nägu ja emotsioone, kui järsku – opsaki, Dave koperdas, kukkus känkaskaela üle lavaääre ja kuigi Taylor, Pat ja Nate lasid kõik tublilt edasi, oli see vokaalide vaikus… See vaikus oli täiesti õõvastav. Tuhat mõtet käis peast läbi nende sekundite jooksul. “Ei saa olla. Ei. Ei. Ei. Kas ma tõesti näen, kuidas Dave kukub end kooma? Surnuks? Eluks ajaks vigaseks? Ei. Ei. Ei.”
Kui ta mikri haaras ja teatas, et “guys, I think I fucking broke my leg,” oli kergendus ja pettumus üheskoos. Ma ei oleks IIAL uskunud, et ta tagasi tuleb, ja samas – ma ei oodanud temalt midagi vähemat. Sest see mees on täielik rokikuningas ja nüüd ta tõestas seda jällegi. Muidugi, enne ma värisesin, nutsin, täiesti afektiseisundis, sõber üritas kuidagi lohutada, et vähemalt kuuleme Taylori bändigi ju (Taylor mängis augutäiteks mõned oma bändi Taylor Hawkings and the Coattail Riders lugusid). Muuseas, see oli ka ikkagi täiesti imetlusväärne – bänd ju ise ei teadnud ka täpselt, kui hullud on Dave’iga lood, aga mängisid edasi.
Ja see hetk, kui Dave bändiga ratastoolis Queeni “Under Pressure” coveri ajaks laval ühines, issake, see oli sõnulkirjeldamatu! Vahepeal olid mõned inimesed jõudnud lahkuda, aga ehk paarsada 50 000st. Ülejäänud olid ekstaasis, ülejäänud kontsert oli kehaväline kogemus. Kõik need 50 000 hinge, laulmas kaasa kõiki lugusid, püstijalu, naermas Dave’iga koos… Kui ta mööda seda nn catwalki lõpuks karkudel kõndis, et akustiliselt laulda “My Herot” – ei saanud kellelgi olla kahtlust, KES tegelikult selle õhtu kangelane on.
Ja ta tegigi kõik lood lõpuni, setlistist jäid vist välja vaid mõned plaanitud. Kaks tundi puhast rokki, millest osa istus laval meedik ja hoidis ta jalga paigal, vahepeal käis ta ära ja lasi panna kipsi peale… Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne see võis olla, mis valu – hilisem röntgenpilt ju näitas lahtist luumurdu!
Suurimad kummardused lähevad ka ülejäänud bändile, eriti Taylorile, kes vedas kriisihetkel reipalt edasi, ise ju teadmata, mis seisus on tema parim sõber…
Lõpulooks oli klassikaliselt “Best of You”, mille lõpus oli juba näha, et mees tõesti füüsiliselt enam ei suuda laulda. Ning – rahvas võttis üle. Lihtsalt minutite kaupa laulis rahvas, Dave’i ilmeid näidati ekraanil: rõõm, uskumatus, tänulikkus, kõik need siirad emotsioonid – mul tulevad praegu seda kirjutadeski pisarad uuesti silma.
Kui kõik läbi sai, olime täiesti šokis. Jõime Dave’i auks viskit (ta ikka võttis lõpuks laval isegi, aga kes seda saab pahaks panna, eks) ja ei suutnud uskuda, et sellist ajaloolist momenti nägime. Kontsert, mida ei unusta Dave ega terve bänd ega ka kõik need kümned tuhanded. “Ma olen olnud päris mitmel Foo Fightersi kontserdil,” ütles Dave. “Aga sellisel kontserdil pole ma varem öelnud. Kuid ärge saage valesti aru – ma tõesti loodan, et enam ei satu ka!”
Järgmisel õhtul laeval sain veel mänguautomaadinupust sellise elektrilöögi, et reaalselt tuli PÕLETUSHAAV näpu otsa. Pühapäeval koju jõudes jäi Mila palavikku ning esmaspäeva hommikul saime teada, et Hello! lõpetab Eestis tegevuse.
Aga mul on alati ikkagi Foo Fighters ja need neli päeva Göteboris.
Eelmisel esmaspäeval ärkasin ma ehmatusega üles unenäost, kus ma olin vaadanud, pea kuklas, taevasse. Taevas lendasid üle minu pea sõjalennukid, aga sellised sõjalennukid, mida minu silmad polnud veel näinud. Ma mäletan, et mõtlesin: “Kurat, hakkabki pihta ja venelastel on selline sõjatehnika, milleks keegi ei osanud valmis olla.”
Ärgates ma muidugi teadsin, et pole see mingi “prohvetlik” unenägu, selleks ei pidanud keegi meist olema prohvet, et tänaseid sündmusi ette näha. Me kõik ju teadsime, et see tuleb, selles polnud ju mingit kahtlust. Küll aga ilmselt kuulsin ma läbi une sõjalennukite madallendu, mis sellise unenäo päästikuks oli. Ämari lennuväljast vaid paari kilomeetri kaugusel elades on sõjalennukid mu elu tavaline osa.
Kuid kunagi varem pole need mu und seganud. Pigem ikka tekitanud kaitstud ja hoitud tunde. Ja kuna ka kaitseväe harjutusväli on siinsamas küla külje all, vaid mõnisada meetrit kodust, siis olen naljatlenud, et kas ma üldse saaks aru, et sõda on alanud, kuna püssipaugudki on mu elu tavaline osa.
Aga täna, vabariigi aastapäeval, tegin ma alustuseks annetuse Ukraina laste heaks (seda saab teha siin) ja siis lihtsalt istusin köögis ja nutsin. See nutt tuli peale nii meeleheitlikult ja ootamatult, et tõmbas hinge kinni. Ma nutsin ukrainlaste pärast, ma nutsin oma Kiievi vanaonu pärast, kes suri aasta tagasi ja kelle silmad enam seda sõjakoledust ei näinud. Nutsin tema tütre ja tema pere pärast, kes ikka veel Kiievis on. Nutsin oma lapse pärast, kelle tulevik on nii ebakindel, sest mis maailma oleme me loonud? Ja nutsin iseenda ja oma kasside pärast, sest kui ma peaksin praegu minema, siis… kuhu ma läheks? Kuidas ma läheks?
Tahtsin minna tagasi magama, või noh, lõunauinakut tegema, sest reaalsus tundus nii overwhelming; ja pealegi olen ma ka niisama väsinud. Aga siis sain aru, et kui ma ka täna ei kirjuta, siis… Nojah, mis sellest siis oleks olnud. Suurt midagi.
Mõtlesin veel oma igapäevatöö peale, mis muidugi õnneks või kahjuks pole enam uudistemaailmas. Et ühest küljest on vaimsele tervisele nii tähtis, et jätkaks eluga nii nagu ikka, sest see on reaalsuse pidepunkt ning kuna mu seltsielu on ikka pigem harv, on just kolleegid need, kes pakuvad nii väga vajalikku inimkontakti ja tunnet, et sa oled kuskil vajalik, et su oskused on millegi loomisel abiks. Isegi kui selle loomine võib lõpuks ajaloos olla midagi, mis osutub pikas perspektiivis kasutuks, sest oleme Kolmandas maailmasõjas.
*
Aga dakiblogi on siiski 18. Saanud täisealiseks. Ja maailm on selle pea kahe kümnendiga muutunud tundmatuseni. Ka mina ise olen muutunud enda jaoks kohati tundmatuseni. Mõned asjad on ikka muidugi samad – ikka veel otsin armastust, kuid nüüd ehk olen jõudnud selle olulise algsätteni, et armastust enda vastu enam otsima ei pea, see on olemas nii sügaval sisimas kui ka pinna peal kohe võtta. Aga vahel muidugi ma ei tea, kas sellest piisab. Kas sellest piisab, et ma kasvataksin üles lapse, kel on olemas kõik vajalikud tööriistad, et maailmas hakkama saada. Kas sellest piisab, et tagada südamerahu. Kas sellest piisab, et teha enda jaoks parimaid otsuseid. Ma ei tea. Eks see elamine üks suur eksperiment olegi ju.
Ma vaatasin just oma käsi ja sain aru, et lõpuks ei näe mu käed enam noored välja. Et lõpuks nad näevad välja nõnda, et hakkavad vaikselt vananema. Olen seda kaua oodanud. Äkki nüüd lõpuks on siis ka endal oma vanust lihtsam tajuda?
Igal juhul. Head vabariigi aastapäeva, sest see on nii tähtis, et meil meie vabariik on, isegi kui peame jagama seda täielike sitapeadega. Aga vabadus on neilgi olla, paraku. Ja siis muidugi: slava Ukraini! Te tulete sellest võitjana välja, te lihtsalt peate.
