Neliteist teesi

Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson esitas neliteist teesi kõnes Ameerika Ühendriikide Kongressile 8. jaanuaril 1918.

Neliteist teesi olid seisukohad Euroopa taasülesehitamise põhimõtete kohta, mis esitati president Woodrow Wilsoni kõnes Ameerika Ühendriikide Kongressi ühisistungil 8. jaanuaril 1918. Oma kõnes esitas Wilson plaani õiglase ja püsiva rahu saavutamiseks Euroopas pärast esimest maailmasõda.

See kõne peeti rohkem kui 10 kuud enne Compiègne'i vaherahu, mis tegi esimesele maailmasõjale lõpu, kuid neliteist teesi said aluseks Saksamaa alistumistingimustele, mille üle toimusid läbirääkimised Pariisi rahukonverentsil 1919 ning mis kinnitati Versailles' rahulepinguga. Samas rakendati Euroopa taasülesehitamisel täiel määral ainult nelja teesi terviklikult, mistõttu Ameerika Ühendriikide Senat keeldus Versailles' lepingut ratifitseerimast.

Taust

Ameerika Ühendriigid astusid Keskriikide vastu Antandi poolel sõtta aastal 1917. 1918. aasta alguseks oli selge, et sõda on lõpule jõudmas. Kõnes esitatud neliteist teesi tuginesid rahukonverentsil võimalikult esitatavate teemade uuringul, mille viis läbi umbes 150 nõunikust koosnev rühm, mida juhtis Wilsoni välispoliitika nõunik kolonel Edward M. House.

Wilsoni kõne tõi esile mitmeid progressivismi põhimõtteid, mis olid Ühendriikides ajendanud siseriiklikke reforme, ning kasutas neid välispoliitika ümberkohandamiseks, rõhutades vabakaubandust, avalikke kokkuleppeid, demokraatiat ning suveräänsust. Neliteist teesi oli ainukeseks ametlikult välja toodud sõjaeesmärgiks; enamik osapooltest tunnistas ainult üldisi suundi ja ülejäänud keeldusid eesmärkide avalikustamisest, kuna soovisid saavutada territoriaalset kasu.

Wilsoni kõne oli samas vastuseks Vladimir Lenini Izvestijas avaldatud rahudekreedile, mis kutsus Venemaad otsekohe sõjast eemale tõmbuma, kutsudes üles õiglasele ning demokraatlikule rahule, mida ei ohustaks territooriumi annekteerimised. Selle tulemuseks oli Brest-Litovski rahuleping, mis sõlmiti märtsis 1918.

Neliteist teesi

Wilsoni neljateistkümnest teesist olid esimesed viis suhteliselt üldised:

I. Salakokkulepete kaotamine

Salakokkulepped olid enne esimest maailmasõda levinud ning paljud pidasid neid konflikti õhutamises süüdlasteks.

II. Merede vabadus

Merede vabadus võimaldas vaba liiklust territoriaalvetest väljaspool nii sõja- kui ka rahuajal, kuid lubas samuti osalisi ja täisblokaade "rahvusvaheliste kokkulepete täideviimise eesmärgil". Selle ettepaneku vastu oli eriti Suurbritannia.

III. Vabakaubandus

Vabakaubandus põhines rahumeelsete riikide vaheliste majanduslike barjääride eemaldamisel ning kutsus samuti üles kaubandussuhetes võrdsele kohtlemisele.

IV. Desarmeerumine

Desarmeerumine "madalaimale tasemele, mis tagab riigikaitse".

V. Koloniaalnõudmiste kohandamine

Wilson kutsus riike üles dekolonisatsioonile, andma rahvuslikku suveräänsust endistele koloniaalriikidele ning kutsus üles maailma rahvaid andma võrdselt kaalu nii koloniseeritud rahvaste kui ka koloniseerivate riikide arvamustele.

Punktid 6–13 olid spetsiifilisemad, puudutades kindlate riikide situatsioone:

VI. Venemaa

Oktoobrirevolutsiooni ja edasikestva Venemaa kodusõja kontekstis tuli Venemaale tagada iseseisva arengu võimalus. See kutsus ka välja tõmbuma okupeeritud Venemaa aladelt.

VII. Belgia taastamine

Belgiast tuleb lahkuda ning taastada sõjaeelne olukord.

VIII. Alsace-Lorraine

Prantsusmaa oli kaotanud Alsace-Lorraine Saksamaale pärast aastatel 1870–1871 aset leidnud Prantsuse-Preisi sõjas; see tuli tagastada.

IX. Itaalia

Itaalia piirid tuli uuesti määrata, rahvusliku kuuluvuse järgi. Kuna see ignoreeris lubadusi, mis tehti salajases Londoni paktis aastal 1915, mille ajendina Itaalia liitlaste poolel sõtta astus, tekitas see Itaalias tugevaid vastuolusid.

X. Austria-Ungari

Autonoomne areng Austria-Ungari rahvastele (kuna Austria-Ungari keisririik lagundati).

XI. Rumeenia, Serbia, Montenegro ja teised Balkani riigid

Rumeenia, Serbia, Montenegro ning teiste Balkani riikide suveräänsust tuli kinnitada, nende territooriumide okupatsioon lõpetada ning Serbiale tuli tagada ligipääs Aadria merele.

XII. Osmanite Impeerium

Suveräänsus Osmani Impeeriumi Türgi osale, autonoomne areng muudele rahvustele ning vaba ligipääs Dardanellidele.

XIII. Poola küsimus

Iseseisva Poola loomine ligipääsuga merele.

XIV. Üldine rahvaste läbikäimine

Wilsoni viimane tees oli ehk kõige ettenägelikum: see kutsus üles looma mitmepoolset rahvusvahelist riikide kooslust, et tagada rahu. See ennetas Rahvasteliitu ning pärast teist maailmasõda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni.

Mõjud

Kõne sisaldas kõrgeimaid ideaale, reformides välispoliitikat moraalsel ja eetilisel põhjal, puhta omakasu asemel. Seda levitati laialdaselt propagandana, et ergutada liitlasi võidule. Koopiaid kukutati lennukitelt ka Saksa liinide taha, et ajendada Keskriike õiglase lahenduse ootuses alla andma. Oktoobris 1918 Badeni printsi Maximiliani poolt Wilsonile saadetud noot palus kohest vaherahu ja rahuläbirääkimisi, mis tugineksid 14 teesile.

Kõne koostati ilma Euroopa riigipeadega koordineerimata või konsulteerimata. Ainsa avaliku sõjaeesmärkide avaldusena muutus see Saksamaa alistumise aluseks läbirääkimistel Pariisi Rahukonverentsil aastal 1919 ning mis dokumenteeriti Versailles' rahulepingus. Vastuseis 14 teesile Briti ja Prantsuse liidrite seas tuli ilmsiks pärast agressioonide lõppu: britid olid merede vabaduse vastu ja prantslased nõudsid reparatsiooni. Wilson oli sunnitud mitme põhimõtte osas järeleandmisi tegema, et tema kõige olulisem tees, Rahvasteliidu loomine, viidaks läbi. Selle tulemuseks oli Saksamaal levinud kibestumine, mis oli üheks fašismi tõusu põhjuseks 1930ndatel.

Sellest hoolimata sai Wilson 1919. aastal Nobeli rahuauhinna laureaadiks tänuks tema teenetele rahu saavutamisel. Ta innustas ka iseseisvusliikumisi üle maailma, kaasa arvatud 1. märtsi liikumine Koreas. Ajalugu on aga näidanud, et hoolimata idealismist kaasati Euroopa sõjajärgse rekonstruktsiooni plaanidesse täielikult vaid neli teesi. Samuti keeldus Ameerika Ühendriikide Senat Versailles' lepingut ratifitseerimast, muutes selle Ameerika Ühendriikides kehtetuks ning kammitsedes vastloodud Rahvasteliitu. Versailles' lepingu ratifitseerimise suurimaks takistuseks oli Henry Cabot Lodge'i vastuseis. Oluliseks takistuseks oli ka Wilson ise, kuna ta keeldus toetamast lepingut koos muudatustega, mille pakkus välja senat.

Välislingid

• Tekst