xxx

Lisa kommentaar

On üks podcast, mida ma armastan kuulata. Noh, neid on muidugi mitu(kümmend), aga üks neist on Disgraceland. Ja täna ma sattusin kuulama osa räppar XXXtentacionest (kuulake, see on väga hea!).

Ja siis läksin ma sinna internetiauku. Teate võibolla seda auku, see jäneseurg, kuhu sukelduda, uurida ja kuulata ja lugeda ja vaadata ja sattuda aina rohkem segadusse, kuniks umbes sa oledki veendunud, et 2Pac on veel elus.

St, ma ei usu, et X on elus, ja see pole üldse see, millest ma tahtsin.

Kuulasin XXXtentacione lugusid ja… need nii meeldisid mulle. Ja siis jälle kuulasin ja lugesin kõikide nende õudsete asjade kohta, mida ta tegi, ja ma… Ühesõnaga, ma ei tea. Ma kirjutasin just raamatu lähisuhtevägivallast ja nüüd ma kuulan – ja mulle meeldib!!! – lugusid, mille on kirjutanud mees, kes tegi oma naistega kohutavaid, sõnulseletamatuid asju. Ma ei oska siinkohal üldse seisukohta võtta, õigemini, ma tean ju ka, et ma natuke kuulan ja siis läheb üle, aga see hirmus rebestumine hinges ju jääb.

Mulle ei peaks meeldima selle inimese looming, kes ei suutnud olla inimene.

Jeesus, ma veetsin oma elust POOL TUNDI, et vaadata järjest, kuidas ta KAKLES. Sest, jah, sellest on internetis compliationid.

Ja mingil hetkel, ma avastasin, et vaatasin neid kaklusvideoid juba selle pilguga, et okei, ahah, siin ta tõmbab selle kaitse ja – kurat, misasja?!

Aga usutavalt see kõik pole mingi uus probleem või leiutis. Ajalugu on täis mehi, kes on teinud toredaid asju, loonud kauneid asju – ja olnud täielikud tõprapead.

Teisipäeviti ilmub Sõbrannas nn ajaloonaine ja vahel küsitakse mult, et aa ok, aga MIKS TE MEESTEST EI KIRJUTA? For reals, mul oli eelmisel aastal mingi tinderivend, kes päris siiralt küsis seda – selle peale, kui ma olin täie vaimustusega rääkinud talle ühe ägeda naise loo.

“Aa, nojaa, aga miks see lugu naisest oli? Miks TE MEESTEST EI KIRJUTA?!”

Ee… Sest terve ajalugu on meestest? Mehed on kirjutanud kõik? Ja äkki oleks aeg kirjutada naistest?

Ühesõnaga, tagasi teemasse.

Või noh, jah, see kõik on üks ja seesama teema. Asi, millega koguaeg on raske hakkama saada. Et maailm on täis, lühidalt, kohutavaid inimesi. Ja kuidas siis elada või olla.

Aga XXXi valguses jäin ma enim mõtlema vist sellele, et iga intekas, mis ma lugesin, iga video, iga snap, iga periskoop, iga live mida ma vaatasin – see karjus mulle näkku. TA ON NARTSISSIST!!! Ta on katkise ajuga, lapsepõlves vanemate ära rikutud nartsissist, kes ei suuda ega oska kunagi luua ühtki lähisuhet.

Kamoon, loos “Changes” ta ütleb sõnaselgelt

Baby I don’t understand this
You’re changing I can’t stand it
My heart can’t take this damage
And the way I feel can’t stand it

I mean, kui see pole puhas nartsu-ülestunnistus, siis mis see on. Muidugi ei talu ükski nartsissist seda, et inimesed nende ümber muutuvad, kasvavad, arenevad… Sest iga muutus ja kasv ja areng on isiklik solvang nende endi jaoks, sest see seab ohtu nende autoriteedi. Ning jah, nad ei mõistagi seda, et inimesed peavadki muutuma ja arenema ja kasvama.

Ma tundsin üht inimest, kes teatas suure uhkusega: “Ma ei kavatse MITTE KUNAGI muutuda!!!” Ta oli nii kindel endas, nii veendunud… Ja mul oli temast lihtsalt nii-nii kahju, sest mõelda kui õudne oleks see, kui me kunagi ei muutuks? Aga tulles nartsissistide juurde tagasi, siis…

…Mõtlesin, et sellest on mul kõige rohkem kahju. Et ma ei pannud raamatusse seda üht sõna sisse. Nartsissist. Äkki see oleks olnud võti kellelegi nagu see oli mulle.

Nimelt olen ma viimasel ajal – eriti just viimastel nädalatel, täitsa juhuslikult – jälle nii palju nartsude kohta lugenud ja mulle meenus üks kord, kui ma intervjueerisin üht inimest. See intekas kunagi looks ei saanudki – tehnilised viperused – ja pärast otsustasime, et nii ongi parem. Aga ma mäletan, et ta ütles mulle selle võtmesõna. Nartsissist.

See võti oli mul veel puudu, et teatud asjad lahti muukida. Et aru saada, miks ma teatud vigu korduvalt justkui teen.

Ja ma ei pidanud üldse palju XXXtentacionest teadma, et aru saada. Just see ta on. JEESUS KRISTUS ta ema ütles talle, et naisi võib lüüa, kui “olla selles osas džentelmen”, st enne tuleb naisele öelda, et kui sa kohe ära ei lõpeta, siis ma löön sind. SEST MA OLEN DŽENTELMEN.

Nartsud tulevad just sellistest peredest, kus armastus aetakse segi valuga, ja nad lõpuks ei oskagi paremini. Nende aju on harjunud teistmoodi, õppinud teistmoodi, nende aju saab oma serotoniinid ja endorfiinid draamast, vahel ka teistele valu põhjustamisest, nad ei oskagi kuidagi kellegagi päriselt haavatavad olla. Aga nad on nii head selle teesklemises!

Nii et kui ma seda lugu kuulan, siis see meeldib mulle omamoodi küll, aga samas ikka ronib mööda kukalt see rõve teadmine, nagu ma justkui näeks selle mehe sisse, kes selle loo kirjutas. Ja ma oskaks talle kohe vastata, et ohhhh, ah et mida ma kardan? Nartsissiste kardan. Vägivalda kardan. Viha kardan. See, mu sõber, pole armastus, millest sa räägid.

PS. See teadmine, mis mul nüüd on. See, et ma tunnen nartsu kaugelt ära (loodetavasti!). SEE EI TEE ELAMIST TÄNASES POLIITILISES KLIIMAS JUST KERGEMAKS, nõnda palju ma ütlen teile küll.

Aga seda, kas XXXtentacionet kuulata või mitte, sellele ma ei oskagi vastust anda. Mu moraalne kompass on katki. Ma olen ometi nautinud Bukowskit ja Thompsonit ja kindlasti sadu loojate loomingut, kes on olnud täielikud tõprad, vägivaldurid ja joodikud. Kust see piir peaks minema?

sellest õudusest on väljapääs

Lisa kommentaar

Viimased nädalad, võibolla isegi kuud, olen ma veetnud mingis imelikus sünnitusjärgses hämus. Seda tunnet on vaat et võimatu kirjeldada, aga just sellise sünnitusjärgse ärevuse, ehmatuse, valu ja põnevusega see sarnaneb.

Kui sa hakkad kirjutama raamatut, on peaaegu võimatu ette kujutada, et see saab kunagi valmis. Isegi, kui lugu su peas on juba valmis, on ikkagi väga raske ette kujutada, et ühel hetkel sa hoiadki teda lõpuks oma käte vahel. Muide, ma pole praegu veel oma beebit käte vahel hoidnud, sellepärast on ka tunne selline eriliselt veider – nagu on sünnitatud ja nagu pole kah.

Igal juhul, raamatut “Ü nagu üksikema” hakkasin ma kirjutama 2013. aastal. Sellest ajast on palju vett merre voolanud, selle ajaga olen ma rääkinud paljude naistega, kes on olnud vägivaldses suhtes. Ma olen rääkinud paljude terapeutidega, psühholoogidega, psühhiaatritega, ekspertidega, ohvriabi inimestega, vägivalla vastu võitlevate inimestega, isegi toonase justiitsministri Andres Anveltiga rääkisin sellest. (Nüüd, muide, kui te veel ei tea, teen ma Andresega koos Eesti esimest roimapodcasti – otsi oma podcasti äpist “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”!)

Aga kui ma seda lugu kirjutasin ja üles hakkasin ehitama, olin ma alguses üksi. Kuid siis neid kihte lisandus. Lisandus selle sõbranna lugu, kelle tema oma mees korduvalt vägistas. Lisandus selle sõbranna lugu, kelle tema oma mees ähvardas ära tappa, kes pidevalt sõitma hakates kontrollis igaks juhuks pidureid, sest äkki sel korral need enam ei tööta.

Lisandus selle naise lugu, kes ei julgenud hingatagi, sest iga vale pilk või hingetõmme vallandas tõelise sõja. Ning lisandusid kõikide nende ellujääjate lood, kes lõpuks olid otsustanud end vabaks murda.

Need samad lood, mis põimusid kõigi jaoks üheks suureks terrorihõnguliseks segapudruks, sest sa võid ju otsustada, et sa lõpetad selle suhte ära, aga… kui ta lihtsalt ei lase? Kui ta helistab, kui ta pommitab sind kirjadega, kui ta sajab sul korteriuksest sisse? Kui ta räägib sulle, et nüüd ta muutub, kui ta lubab sulle kokku maad ja ilmad ja sa muutudki pehmeks, sest – sa oled ju seda meest armastanud. Sa oled teda armastanud kogu oma hingest, äkki ta lõpuks nüüd tõesti mõistab, et sul on tõsi taga? Äkki ta nüüd lõpuks saab aru, et ta peab muutuma? Äkki ta lõpuks tunnistabki, et ta on käitunud valesti?

…ja see kõik hakkab jälle otsast peale.

Sellest on “Ü nagu üksikema”. See on nii paljude naiste, nii paljude (luhtunud?) lahkuminekute lugu. Ja seda oli sitaks valus kirja panna. Ma isegi ei tahtnud korrektuuri lugeda, sest ei tahtnud seda kõike uuesti läbi elada, aga kui ikkagi seda tegema hakkasin – lubasin endale, et vaid diagonaalis! -, avastasin, et mõned lõigud haaravad endasse, ma ei saa end lahti rebida… Ma ei tea, kas see näitab, et sai hästi kirja pandud, või siis näitab see midagi muud.

Kuigi ma pole veel oma beebit käes hoidnud, siis olen juba saanud mitmeid lugejakirju. Need puudutavad mind sügavalt iga kord, aga ma ei oskagi kuidagi reageerida. Mulle kirjutas üks naine, kes on hetkel täpselt selles olukorras, et peaks lahti rebima, kõik on läinud nii valesti, rusikad on välkunud, sõrmed on kõri pigistanud… Aga ma ei oska teda aidata muudmoodi, kui vaid lihtsalt suunata ressursside poole.

Meil on ohvriabi telefon 116 006 ja meil on abiliin 1492. Palun helista, kui sul on vaja abi. Helista isegi siis, kui sa arvad, et sa ei vaja abi, aga sa tahaks natuke rääkida. Sest sa oled hakanud oma kaines mõistuses ja reaalsuses kahtlema, kuna su elus on keegi, kes veenab sind, et tõed, mida sa tead, ei ole tõesed. Keegi, kes ütleb sulle, et kui sa vaid ise hoiaksid suu kinni, ei peaks ta sind lööma, ei peaks ta sind vägistama. Keegi, kes ütleb, et sa ise oledki süüdi. Keegi, kes ütleb, et sa ei väärigi paremat, sest vaata, milline sa oled – kole ja paks, kes sind ikka tahab, ja pealegi, sa ei saaks ju üksi hakkama, sa oled nõme, loll ja abitu. Kui su elus on keegi, kes sulle seda räägib, siis – ta ei peaks seal olema. Sest ükski neist asjadest pole tõsi. Sa oled ilus, hinnatud ja väärt parimat. Sa oled tugevam kui sa arvad. SA PÄÄSED SELLEST VÄLJA. Aga sa pead tegema ise selle otsuse ja selle esimese sammu. On inimesi, kes saavad sind aidata. Aga sa pead laskma end aidata.

Ja ma tean, et see võib olla väga, väga raske. Võib tunduda suisa võimatu.

Aga see pole võimatu. See on võimalik. Ja ühel hetkel oled sa ükskord jälle õnnelik.

kingade* lugu (peaaegu)

1 vastus

Binžin Netflixist sarja nimega Easy ja ühes osas astus üks tegelastest tuppa ja ma märkasin ta jalas kingi.

Need kingad polnud üldse nii väga sarnased ühtedele kingadele, mis mul kunagi olid, aga ometi mul tulid need kingad kohe meelde. Need olid üsna lihtsad rihmikud, kahe nö paelaga, õigemini olid need vist slip on, mis need eesti keeles ongi, libikud? (Jah, ise töötan naisteajakirjanikuna, ja ei tea.)

No igal juhul olid need sellised lihtsalt varba otsa lükatavad, umbes 5-sentimeetrise kontsaga kahe rihmaga kingad. Mustad. Rihma peal oli vist ka pannal. Ma mäletan, et ma sain need endale vist kümnendas klassis aastal 2000 ja mul on tunne, et ma lõpuks viskasin nad ära pärast Mila sündimist.

Mul nimelt on (vaese inimese harjumused!) komme hoida alles kõiksugust kraami ja kuna ma kraami eriti väga juurde ei osta, siis tundubki, et miks ma peaks ära viskama kingi, kuigi nad on kümme aastat vanad, aga siiski ju üsna käravad.

Ainult et nad olid kohutavalt ebamugavad.

Igal kevadel, kui algas kingahooaeg ja ma sain need kingad jalga panna, tähendas see, et esimesed kolm nädalat ma piinlesin. Sest need hõõrusid ko-hu-ta-valt.

Järgmised nädal-paar kulusid haavade paranemisele ja siis juba oli üsna fain see eluke. Kuni oligi sügis käes ja sai kingad järgmise hooajani ära pakkida. Vahel üritasin neid kanda ka talvisel hooajal, aga kuna nad olid libikud (tõsiselt, kutid, on see sõna? hakkan aina enam kahtlema), siis sukkadega ei kõlvanud nad üldse, pidevalt libisesid jalast ära.

Kõrvalepõikena – mul on töö juures nö töökotadeks ühed kotad, mille ostsin – issand, mäletan nii hästi! – aastal 2007 Helsinkist, kui olin seal Eurovisioonil töölähetusel. Oli kohutavalt palav ja mul polnud õigeid jalanõusid ja nii ma need ostsin.

Ok, kui ma praegu hakkan mõtlema piltidele, mis sealt tehti, siis ilmselt polnud palav, vaid ma lihtsalt sattusin umbes H&M poodi ja nägin asja, mis maksis alla 10 euro (mis raha meil toona oligi?) ja ostsin ära.

Igal juhul, need töökotad on kah sellised. Et jalas ei püsi hästi sokkide või sukkadega, eriti kui tahta treppidest alla kõndida. Üles on fain, alla not so much. Mis on toonud kaasa päris palju kauneid seletamishetki Maakri maja treppidel, kus ma pean õigustama, miks ma kramplikult käsipuu külge klammerdun, selmet kõndida nagu normaalne inimene. Päris hirmus on, kui kott jalast vajub ja.. Noh, igal juhul, ma olen 35, mul juba on tunnetus, mis on ohtlik ja mis mitte. Trepid on OHTLIKUD FO SHO.

Aga tagasi kingade juurde. Ehk on asi ka maikuus ja akna all lõhnavalt kisavates sirelites, aga sel ajal aastast on Tartu-igatsus kõige suurem. Ja need kingad, oh! Oh, kus me kõndisime läbi Tartu üheskoos. Üleüldse on läbi linna kõndimises mingi eriline maagia. Ma saan seda kogeda viimastel aastatel nii vähe, et vahepeal tuleb nutt peale. Jah, okei, ma saan minna Klooga peale kõndima, aga see pole iialgi päris see. Tallinnas tänavaid võtta, see oleks juba teine tera, aga olgem ausad, kui palju mul seda ikka ette tuleb. Ma olen küll 35, aga iga sellise tuju jaoks endale hotellituba panna, et öösiti linnas jalutada – no kuulge. (Vaadake märkust selle kohta, kus ma niigi tunnistan, et endale midagi eriti ei luba ega osta.) (Ok, just ostsin “Sõna on vaba” pusa, aga SEE ON TEINE ASI.)

Igal juhul, uskumatu, kuidas mälu töötab. Näed mingit täiesti suvalist asja ja juba oled tagasi aastas 2006, kaks päeva armunud oma tulevasse esimesse abikaasasse, kummitab The Suni “Tüdrukune” ja elu on… Elu on alles algamas – aga siis ma seda ei teadnud.

/

Rääkisin täna pikalt kalliga, rääkisime natuke ka uutest algustest, kuigi peamiselt sellest, kuidas mõned asjad on nii kohutavad, ja sa oled nende sees ja sa ei saa ära ja ainus asi, mis sa saad teha, on oodata. Ma pole hetkel oma eluga küll selles kohas, aga vahel ikka ma tunnen seda lolli tunnet, et ma ootan midagi – aga ma olen 35 ja ma tean, et see on üks kõige ennasthävitavamaid tundeid üldse.

Siin pole midagi oodata, kõik on praegu ja just kohe.

Aga ma ikka ei tea, kuidas seda tunnet välja lülitada. Kuidas lülitada välja seda tunnet, seda igikestvat melanhooratunnet, mida ma kultiveerisin nii agaralt blogi-Dakina, kui ma olin 20ndates – ja ma juba SIIS ehitasin oma identiteedi üles sellele, et ma alati ootasin midagi.

Et kuidas teha nii, et suvaline kingastseen ei tekitaks tunnet, et müüks korteri maha, annaks lahkumisavalduse ja koliks… kuhu? Tartu ei oota mind juba ammu…

Ah, teate, tegelikult on see ainult jutt sellest, et mul oleks vaja normaalseid kingi. Eriti selle palavaga, kui niikuinii funktsioneerimine on taandunud laiali valgunud lögaks olemisele.

Parem, kui oleks juba norm kingad.

Ja äkki siis on need sellised, mis säilivad kah mul 12 aastat ja millele 50-aastaseks saades mõeldes järgmise blogiposti kirjutan. Oleks see vast asi, ah?

*Kingadest pole ühtki pilti, kontrollisin. V.a üks, aga see tehti matustel ja kamoon, eks.

96 kuud / 2 kuud

Lisa kommentaar

Kallis vanaema,

on esimene emadepäev, kui sa pole enam meiega. Sellest on möödas 73 päeva, kuid tunne on vahepeal, nagu oleks möödunud aastad.

Ja siis võtan pahaaimamatult telefoni, et kellelegi helistada ja näen su numbrit ja kõhtu lööb nii sügav ja ootamatu valu, sest ma saan järsku aru, et ma ei saa sulle enam mitte kunagi helistada. Et sind päris-päriselt ka enam ei ole.

Kirjutan sulle emadepäeval, 10 päeva pärast Milakese kaheksandat sünnipäeva. Kas sa mäletad, mil mina kaheksaseks sain? Kas see võis ehk olla see aasta, kui sa mulle ükskord sünnipäevaks lumikellukesi kinkisid? Oli küll südatalv, aga oli olnud vist piisavalt soe talv, et sul räästa all juba lumikellukesed olid ninad välja pistnud.

Mäletan seda kimbukest hästi.

Üldse on mälestustega huvitav. Näiteks vahepeal meenub mulle hästi teravalt, millne oli su lõhn, ma justkui isegi tunneksin seda õhus – või siis jagame me niivõrd palju siiski ühiseid geene, et ma tunnen sinu lõhna enda pealt. Kes teab, ma ei oska seda seletada.

Või siis püüame õega meeleheitlikult meenutada kellegi nime, kellega me suviti koos sinu juures maal olles mängisime ja ei suuda; meenub aga hoopis, kuivõrd selged olid sul kõik nimed, kuidas sa viitasid kõigile kui Perenimi-Emanimi-tütar. “Jajah, see oli tema tütar, tean küll,” arutlesid sa sageli.

Veel ütlesid sa mulle hästi palju, kui me helistasime ja sa küsisid, kuidas mul läheb, kuidas töö on, ega me ometi haiged pole: “Ma ikka üldse ei saa aru, kuidas sa jaksad. Tänapäevane maailm on nii nõudlik, nii keeruline, kuidas sa küll hakkama saad… Aga peaasi, et olete ikka terved!”

Jah, vanaemake, ega ma alati ei saagi hakkama. Päris tihti on nii, et ma jaksan olla ainult pikali, sest kõik on olnud nii pikk ja väsitav ja nõudlik. Tean, et peaksin tegema trenni või kokkama midagi tervislikku, aga siis teen nachosid, võtan klaasi veini ja vaatan Netflixist Hitleri-dokke, selmet teha midagi muud.

Ja siis vahepeal me polegi terved. Sel talvel on Milake nii palju haige olnud, et süda on suisa raske selle pärast. Mina ise aga tegin sel aastal esimest korda gripisüsti ning tead, mis? Ma pole kordagi päriselt haigeks jäänud. Kõik mu haigeksjäämised on olnud paar päeva, kui olukord on kahtlane või korraks paha, aga siis jälle läheb üle ning tuleb jälle elukest edasi rabada. Ma isegi vahepeal lootsin, et ma jään päriselt haigeks, siis saaks vähemalt puhata… Aga ma tean tegelikult ise ka, et haigena ei puhka keegi ja ikka maru paha on haige olla. Ning et targem oleks nende mõtete mõtisklemise asemel äkki hoopis puhkus võtta…

Muidu on Milake aga imeline ja tubli. Õnneks sa seda tead, on küll kahju, et sa ei näe, kui toredaks inimeseks ta sirgub, aga mulle meeldib mõelda, et omal viisil sa siiski näed ka. Sa ju tead, kui tubli ja imeline ta on, eks ole? Ta on kohati nii täiskasvanulik ja mõistlik, et ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see võimalik on. Sel aastal näiteks oli ta oma sünnipäevanädalal väga haige. Ööl vastu sünnipäeva oli raske, palavik tõusis, me olime öösel palju üleval – tead ju küll, kuidas murelik ema öösel palavikus heitleva lapsega tegeleb, teda põetab…

Igal juhul, ärkasime üles, sättisin end tööle valmis, kallistasin, ütlesin, et armastan teda ja läksin südamerahus tööle…

…et endale koosolekute vahepeal vastu otsaesist lüüa. Mis ema see selline on?! Ema, kes unustab ära oma lapse sünnipäeva?! Unustab ära, sest… sest mis? Oli nii palju tööasju, millele mõelda? Oli nii väsinud, et üldse ei jaksanud mõelda? Vabandused! Mõttetud vabandused!

Aga kui Milale helistasin, ette ja taha vabandades, nutt peaaegu kurgus, ütles ta lohutavalt: “Emme, sellest ei ole midagi, ausalt!”

Tegelikult on sellest nii palju. See on mu enda silmis täiesti andestamatu asi. Kuidas ma sain olla nii eemal, et unustasin ära selle olulise päeva?

Ma ei tea, vanama, kas sul ka seda kunagi juhtus; või kui hull oleks sinu silmis see eksimus olnud. Aga ma olen tundnud end kohutava emana viimased kümme päeva. Ma ei tea, kuidas seda heaks teha ja ma ei tea, kui väga ma pekki keerasin. Võibolla polegi sellest midagi, võibolla ta unustab selle peagi. Aga võibolla on see midagi, mida ta räägib aastaid hiljem terapeudile, leides, et see oli üks algpõhjuseid, miks asjad hakkasid viltu minema…

…ja kui ma sellele kõigele mõtlen, siis see vastutusekoorem on nii suur, et lämmatab hinge. Nii et jah, ma olen olnud mingis imelikus emandus-limbos, ma tahaks sinuga nii väga sellest rääkida, aga see on ainus viis, kuidas saan.

Aga ma loodan, et kus iganes sa ka poleks, on sul hea ja oled leidnud lõpuks rahu. Et enam ei pea töötama, et enam ei pea rabelema, et enam ei pea muretsema. Et see koht, kus sa oled, on ainult puhas armastus.

Ma armastan sind väga-väga.

Sinu

Dagi

udustest nädalatest

Lisa kommentaar

Veebruarikuu viimasel päeval lahkus minu vanaema. Või õigemini – vanama. Ta oli ainuke, kes oli veel jäänud, kuid minekul oli ta omamoodi juba pikka aega.

Alles jõulude ajal veel me rääkisime pikalt, kuigi jah, enam ei saanud temaga rääkida sellest, mis juhtus täna või eile, küll aga mäletas ta hästi nooruspõlve. Sellest sai rääkida.

Minu sünnipäeva paiku viidi ta hooldushaiglasse, mõned nädalad hiljem jõudsime käia teda veel kallistamas, kuigi lõpuni ma aru ei saanudki, kas ta üldse aru sai, et ma seal olin.

Ja siis algas ootus. Õudne, vastik ootus. Ja ometi paratamatu. Ma tõstsin ringi Mila toa, ma sügavpuhastasin köögi, põlvili maas, nühkides iga põrandalauda eraldi, kuni lõpuks ei mäletanudki, mida endas alla surun.

Ootama ei pidanud kaua.

Siis algas järgmine ootus. Ärasaatmine on homme.

Kõik need nädalad on olnud nagu unes ja ma ei saa aru, millal see uni algas, veel vähem saan ma aru, millal see lõppeb. Mul on tunne, et ma räägin kohatut juttu, olen tööl ebaprofessionaalne, kodus aga liiga suletud, lähedastega e jaga seda, mida peaks – kolleegidega aga jagan liiga palju. Kõik on nii sassis, ma ei tea, mida mis järjekorras teha, ma ei tea, millele keskenduda ja pealegi, keskenduda ei suuda niikuinii.

Ma peaksin kohe tellima takso ja minema tegema “Naistejuttude” laivi. Muidugi ma lähen ja teen selle ära ja tõenäoliselt ma naeran ja mul ongi selles hetkes lõbus, ma unustan ära. Aga siis tulen ma siia, kus ma ööbin täna öösel – tühjas kontorihoones, mis teeb imelikke hääli (ei, mitte enda kontoris) – ja ma ei tea, kuidas ma selle veeallolemise tundega edasi hakkama saan.

Ma loodan, et homme, kui ma saan päriselt, lõplikult hüvasti jätta, hakkab see udu kuidagi hajuma. Sest praegu on nii, et kui jääd mõttesse, siis avastad end kummalisi seoseid loomast. Hommikul ärkad, vaatad voodipesu: jah, laupäeval vahetan. See saab olema see voodipesu, millel ma magasin, kui vanaema oli veel elus ja siis ära suri.

Või kui valisin täna tund aega kapi ees matuserõivaid.

Sest sellest saavad riided, millega käisin vanaema matustel.

Või siis need kastanid, mis hooldushaigla kõrvalt taskusse korjasin. Või see lugu, mis esimesena hakkas mängima, kui haiglast hakkasime ära sõitma ja ma Spotify käima panin. Kõik need esimesed ja viimased, nad muudkui kuhjuvad, sest nüüd edasi on ju nii palju hetki, mida tema enam ei näe või ei tea või mis juhtuvad, noh… pärast. Pärast seda, kui tema läks.

Ma ilmselt kirjutan vanamast veel, praegu pean takso tellima, inimesed ootavad.

Muide, koos olin kolleegidega, kui isa sõnumi saatis, et vanaema ei ole enam. See kõik on mu praegusele eluperioodile kuidagi nii iseloomulik – et oma tähtsaimad hetked nii rõõmus kui kurbuses ikka kuidagi saavad jagatud kolleegidega.

Ma pean seda heaks asjaks, vähemalt seni olen pidanud. Aga täna saabus selline sügav ja valus eksistentsiaalne segadus (ei tahaks öelda kriis, ilmselt normaalne leina osa) ka, sain aru, et me kõik sureme üksi ja sain aru, et tegelikult olen juba praegu üksi ja kõik see kammis korralikult ära.

Ma kohe siiralt ootan, et näha, kui suurepärane mu ümberkehastumisvõime on täna:)

on ikka puhas ime, et Eesti Vabariik 101* saab

2 kommentaari

*Selle postituse avaldasin algselt eelmisel aastal, aga kuna see on mu lemmiklugu meie vabaks võitlemisest, siis kohane uuesti avaldada. PS. Täna saab ka Dakiblogi 15-aastaseks:)

Eesti vabariigi juubeliaasta on minu jaoks töiselt muidugi pööraseks kujunenud, aga see pole takistanud mul aeg-ajalt selle üle mõtisklemast, KUI pöörane see ikka on, et aastal 1918 me end vabaks võitlesime.

Ehk olete kursis, aga Postimehe portaalis Sõbranna.ee (mida ma juhtun juhatama, jeje, look at me, having a job! Like a proper adult!) on selline sari, mida ma nimetan “Ajaloonaise” sarjaks. Igal teisipäeval südapäeva paiku läheb järjekordselt üles lugu mõnest naisest Eesti ajaloos, kellest mõned on tuntud, mõned vähemtuntud ja mõned suisa tundmatud või unustatud – aga nende kõigi lood on alati väärt jutustamist ja mäletamist.

Tänu sellele sarjale leidsin ma endale tõelise armastuse. Tema nimi on Alice Kuperjanov. Ja see, et ta tegutses 100 aastat tagasi minu oma lapsepõlvekodust vaid paari meetri kaugusel (issand, kui mitu korda võis ta minu kodumajast mööduda?! Kõndida mööda samu munakive, mida mööda olen ma Pargi tänavat mõõtnud tuhandeid kordi? Sellele on pöörane mõelda! Ja Aida tänav, kui suure osa veetsin ma seal oma noorusest, ah…!), on muidugi vaid boonus.

Siiski, tema lugu on saanud minu üheks lemmiklooks Eesti ajaloost, aga läbi tema olen ma ikka ja jälle mõelnud sellele, KUI HULLUD VENNAD OLID EESTLASED sada aastat tagasi!

Näiteks sel nädalal kirjutasime me “Soomusrongi Marist” ja mulle jälle meenus, et teine mu salacrush on alati olnud Johan Pitka, sest – kamoon, olete te kursis selle tüübiga? Jummala hull vend ju! Põhimõtteliselt leidis ta mingi katkise rongi, sebis mõned palgid ja – tadaa! Why not guys, nimetame selle “soomusrongiks” ja lähme sõtta! Juhhei!

Ja no kõige selle juures, eks ole, organiseeris ta neid “soomusronge” (mis olid, ma kordan, sisuliselt lauavirnad mootoriga ja kuskile oli liiva puistatud ja sisse olid pistetud sõdurid), tuleb vend tagasi koju, et “soomusrongi” parandada (sest vt eelmist märkust) – ja mis selgub? Selgub, et mingi tööline oli öösel tema naise pähe üritanud teenijannat kägistada! I mean, come on, mees üritab EESTIT VABAKS VÕIDELDA, JÄTkE TA NAISED RAHULE!!!

Teenijannast saigi hiljem “Soomusrongi Mari”, sest kui Pitka pärast seda pere Eestist ära saatis (samas, smart move, kui kodus töölised hakkavad rändomilt öösiti kägistama su naist), hakkas Melaniel igav ja why not Eesti eest võidelda.

Pitka ikka pani pikalt hullu, 1923, ma sain aru, solvus ta megalt selle peale, mis korruptsioon kõikjal lokkas, püüdis kandideerida, aga sai aru, et kõik on pekkis ja tõmbas Kanadasse ära. Aga no sisuliselt olen ma aru saanud, et ta oli tüüp, kes LIHTSALT TAHTIS EESTI EEST VÕIDELDA, igal moel, mis võimalik. Õnneks Kanadast ta tuli muidugi ka tagasi, või noh, õnneks või kahjuks, lõpuks ta ikka Teise maailmasõja ajal ka teadmata kadunuks jäi.

Aga Kuperjanovid, eks. Alice keetis putru, õmbles riideid ja lippe ja mida vaja oli (sealhulgas muidugi ka Kuperjanovi pataljonis seni kasutusel oleva pealuumärgisega käepaelad). Parts ja Irv (meie ainsa kahe soomusrongi, või “soomusrongi” bossid) ja Kuperjanov vist ei olnud ametlikku käskugi saanud, et minna Tartut vabastama, istusid lihtsalt maha ühel õhtul ja ma kujutan ette, et nende vestlus käis nii.

Parts: “Pekki, punased on Tartu võtnud.”
Kup: “Jepp, ma tean.”
Irv: “Me PEAME midagi tegema!”
Kup: “Oled sa NÄINUD oma soomusronge muidu? Ja minu mehed on KOOLIPOISID voodilinades!”
Parts: “TÄPSELT.”
Kup: “JUST! LÄHME HOMME JA VABASTAME TARTU ÄRA! ELAGU EESTI!!!”

See kõik oli muidugi juba jaanuaris 1919, aga siiski. See on ikka PUHAS IME, et me vabad oleme, ma ütlen teile.

Ja kui ma sellele kõigele mõtlen, siis mul on nii hea meel. Nii hea meel, et läbi ajaloo on leidunud hulle, kes on nõus end voodilinasse riietama, kes suudavad näha katkises rongis ja paaris lauas “soomusrongi”, kes lähevad ja teevad, lähevad ilma küsimata, ilma palumata, teevad, sest nii on õige, sest see on meie kodu, sest see on Eesti.

Selle kõige valguses tunduvad igasugused tänased vaidlused ja tõmblemised pseudoprobleemina. Ja see on mõte, mida ma neil päevil hoian.

Sest olen tõega uhke, et olen eestlane.

lumedest

Lisa kommentaar

Lükkasime sel lumetormipäeval alumise korruse naabrinaisega maja eest lund. Tänavune talv on olnud selline, et nagu eriti lükata pole olnud vaja – sajab, sulab, sajab, sulab. Aga sel päeval oli sadanud juba nii palju – ja mõnel eelmisel veel – et meie maja sissesõidutee oli põhimõtteliselt küngas. Ja kui oleks tulnud sahk, mida siin ka vahel käib, oleks võinud see sahk meid hommikuks kinni lükata.

Sadas lund, alguses olin ma üksinda. Enne veel käisin korraks poes, nägin teise korruse naabrinaist parkimisplatsi lükkamas.

“Kas labidaid on veel?”
“Ei, see on mu isiklik.”
“Mnjaa, no olgu. Ma olen tavaliselt käinud siin niimoodi salaja lükkamas. Et vaatan, kas kuskil on mõni sahk ja siis öö varjus käin ja lükkan majaümbruse puhtaks.”
“No vahi!”

Käisin poes ära, lund ikka sadas. Sadas suisa nii, et jäljed, mille olin kaks minutit enne metsa vahele jätnud, olid juba kinni tuisanud.

“Aga kuule,” sõnas teise korruse naabrinaine, kui talle veel jõudu soovisin. “Kui sa selline huviline oled, siis ma jätan saha sulle keldrisse. Võtmed ju leidsid nüüd üles.”
“Jah, see oleks tore! Panen lapse magama, siis tulen. Salaja, öö varjus. Küllap sajab ka ju juurde, on, mida lükata.”
“Just. Ja ära pane tähele, see käepide on natuke katki. Aga miski pole katki, kuni see veel töötab – nii ma ikka ütlen!”

Nõnda ma siis öö varjus, salaja, seda lund seal lükkasin. Võtsin alguses korralikult ette, ikka ilusad sirged vaod, ei mingit purjus põllumeest*. Lund muudkui sadas, käepide natuke logises, leidsin kindla asendi. Puhkepausidel vahtisin taevasse ja kuulasin, kuidas lumesajusahinane Klooga justkui ellu ärkas – kostis sahakraaps ühe maja juurest, siis sealt eemalt. Kummaline ühtsustunne tekkis. Kõik need lumelükkajad, selles imelises lumesajus üheskoos. Ja samas, muidugi, nii eraldi. Sest Klõuga üks eripäradest on see, et lastakse olla eraldi. Privaatruumi austatakse.

Kui alumise korruse naabrinaine hoovi pööras, tõstsin tervituseks käe. Võpatasin, kui ta muga rääkima tuli – noh, hiilis ligi nõnda, samal ajal, kui ma seal rühkisin lund ajada.

“Tead, tulen appi. Mida sa siin üksi rühmad.”
“Eh, ma alles alustasin. See teise korruse naine, tema ajas kõik ülejäänu.”
“Aga kui sahk hommikul tuleb, me ei pääse siit keegi välja. Vahetan riided, tulen.”

Ja nii jõudsimegi tagasi loo algusse.

Lükkasime lund, tegime oma süsteeme. Tema võttis pool, mina pool. Vahepeal loopisime natuke tänavale.

“Ei tea, kas nii võib?”
“No autod sõidavad ju selle sirgeks!”

Nii palju oli seda lund. Ei olnudki tähele pannud, et seda talve juba nii palju olnud. Alles esimest korda päriselt pidi lund lükkama. Kuidas seda lund nõnda palju sai?

“Tead, kui ma siia kümme aastat tagasi kolisin, ulatusid lumehanged aknani,” rääkis esimese korruse naabrinaine oma pehme vene aktsendiga. “Aknani, kujutad ette!”

Ei kujutanud. Meie esimene korrus on üsna kõrge. No ikka julgelt üle minu pea ja mis siis, et ma olen jupats, ikkagi suhteliselt kõrge. Kaks meetrit ikka.

“Ma olin nii meeleheitel! Laps oli väike, minu Citröen ka. Iga päev nutsin ja ahastasin, et miks ma küll siia kolisin, mida ma küll teen, kas see ongi nüüd mu elu.”
“Issand, sa räägid nagu minust! Mul oli viis aastat tagasi täpselt sama tunne!”
“No vot. Kaevasin hommikuti välja, sõitsin läbi häda linna, palvetasin, et teele ei jääks…”

Toetusin labidale, noogutasin, näol äratundmine. Hinges ka. Sest – no täpselt!

Täpselt selline see Klooga meiesuguste üksikemadega on. Kui on auto väike, meeleheide on suur. Kui pangaarve väike, meeleheide veel suurem. Kui linn kaugel, vana elu maha jäetud – no mida sa hädaga teed. Kirud end ja oma elu, et kuidas sa küll siia sattusid. Ainult lumehanged, jupsiv auto ja väike laps, kes ei küsi, kuidas hakkama saad.

“Aga nüüd, kümme aastat hiljem – auto on suur ja hea, laps on ka suureks kasvatatud… Ja ma ausalt öeldes ei kujutaks ette, et ma elaks kuskil mujal,” lõpetas ta oma jutu. “Näe, ongi tehtud!”

Ja oligi tehtud. Sissesõidutee oli puhtaks visatud, lund sadas ikka veel. Kõndisime koos trepikoja poole.

“Tegelikult on Kloogal suurepärane elada. Ja üleüldse, mis auto – rongid käivad ju ka. Ma ei kujuta ette, kuidas elavad need inimesed, kes peavad Rummust või kuskilt tööle käima… Aga näed, saavad hakkama. Meie elu siin – puhas paradiis.”

Nõustusin. Nii on.

Aga vahel on nii hea teada, et keegi saab aru, miks on raske. Saab aru täpselt õigel viisil, kuidas on raske, sest tal on samamoodi olnud. On samamoodi rühmanud, on samamoodi rabelenud, on samamoodi meeleheites nutnud, sest on nii-nii raske. Lõpuks aga: mis siis, et on raske. Rabeled, mis sul muud üle jääb.

Ja endalegi ootamatult võib tulla päev, mil isegi psühholoog ütleb sulle, et ta ei taha sind enam näha, sest “mu ees istub tugev naine, kes saab kõigega hakkama, millega ainult soovib”.

See on seesama naine, kes alles neli aastat tagasi läks sisuliselt esimest korda tööle. Sama naine, kes on oma elu lugematu arv kordi uuesti alustanud, vahel tundes, et elu pole muud kui üks valestart. Sama naine, kes on pisaratega köögipõrandat pesnud. Sama naine, kes vahetab vetsupoti, kes elab ilma elektrita või põrandata köögis, kes hääletab end tee äärest autotöökotta, kui auto jälle teele jätab.

Sama naine võiks endale mõnikord aru anda, et kõigi teed ei olegi sirgjoonelised otse eduni. Õigemini, enamasti pole. Eksitakse ikka. Ja samas, kas saab elamist eksimiseks nimetada. Mis siis, et pealtnäha võiks ju olla 35aastaselt ja maja äärelinnas, 2,5 last, 10+ aastat abielus oldud.

Aga mina tegin teistmoodi. Olen siin oma lumehangede vahel ja tead, mis? Kah enamasti täitsa õnnelik. Kuigi seda on endal hetketi päris keeruline uskuda (ja nii väsinud olen koguaeg ka).

Kohe on mu sünnipäev ja mul pole isegi ühtegi tõsiseltvõetavat kriisi. Ausalt, ma nüüd ei teagi, mida sellenädalases saates ju rääkida!

*Naistejuttude kuulajad on ilmselt kursis tegelasega Purjus Põllumees.

võtmesaaga

Lisa kommentaar

Mul on koguaeg mingi jama keldrivõtmetega. Ühed jäidki kadunuks, nii et kasuisa pidi Kloksi sõitma ning vana luku läbi saagima (tegelt ma ei tea, mis ta täpselt tegi, aga vandus küll pikalt). Pani uue luku, andis hunniku varuvõtmeid ja luges sõnad peale.

Mõnda aega saime rahulikult elatud. Hoidsin võtmeid oma teiste varuvõtmetega samas pundis, millel pikk sinine pael – kindlalt alati näha ja ei lähe kaduma.

Tuli rehvivahetuse aeg – muidugi olin ma sõitnud pikalt ringi, vana rehv pagassis. Jah, just, üks rehv, sest suvekad läksid vahetusse, aga ühte ei saanud töökoda lahti, sest vargakindel polt oli täitsa ära kulunud. Lõpuks siiski teises töökojas keevitati või midagi nad seal tegid, no ühesõnaga, nõnda see rehv mulle pagassi sai ja jäi.

Novembris vedasin lõpuks keldrisse, et suvekatele ruumi teha. Tellisin uued talvekad, sõitsin kenasti kohale, rehvid vahetati ära ja samal õhtul sõitsin veel linna saatesalvestusele. Rehvid pagassis, aga küll koju jõudes saab keldrisse viia.

Mõeldud – tehtud. Mitu nädalat hiljem. Siis, kui hakkasime kuuske tooma.

Haarasin sinise paelaga võtmed, kuusesõnum saabus telefoni, sättisime kiirelt minekule, et enne pimedat ära käia ja… mida polnud, need olid muidugi keldrivõtmed! Müstika! Vandusin tulist kurja, keldris oli ju ka lisaks kuusejalg.

Okei, kuuske ei saanud ka toomata jätta, seega sõitsime Keilasse, ostsin kuusejala, sõitsime metsa, võtsime kuuse maha, saagisin kätte (natuke), toppisime kuuse tahaistmele, rehvid ikka pagassis, sõitsime koju.

Siis hakkas see võtmesaaga. Kus kurat on võtmed? Miks nad pole paela küljes? Kas ma tõesti ise võtsin nad ära? Miks? Otsisin läbi koti, milles varukimp oli, et noh, äkki Carrie-stiilis on koti voodris auk ja minu Carrie-kaelakee ehk võtmed on sinna pugenud. Ei, kõik korras ja terve, mida aga pole, on võtmed.

Lucky bastard…

Ragistasin ajusid. Mäletan, et hiljaaegu veel võtmeriiuli ees mõtlesin sellele, kuidas raudselt varsti otsin taas keldrivõtmeid taga. Miks ma seda mõtlesin? Kas mineviku-Daki keeras tuleviku-Dakile käkki ja leidis võtmetele uue, superhea koha? Otsisin läbi kõik riiulid ja sahtlid. Kõik jopetaskud, Kõik kapitagused.

Mida pole, olid võtmed.

Nii ma siis olen ringi sõitnud, rehvid pagassis, kõik muu jama istmetel, sest pagassi midagi panna ei saa.

Kuni siis täna! Testin üht autot hetkel – või pigem võiks isegi öelda, et kosmoselaeva, see on nii-ii suur! – käisime sõitmas. Ilm ilus, auto ülimõnus… Jõuame koju, jään välisukse juurde kohmitsema, naabrid parasjagu väljuvad ja järsku märkan. Välisseina äärele on keegi pannud… minu võtmed! Natuke roostes, aga täiesti minu keldrivõtmed. (Jah, koos keldrivaruvõtmetega, sest ega ma ju oma vigadest ei õpi.)

“Oi, need on ammu siin ju juba!” märgib naabrinna, kes mu hämmastus tunnistab. Nojah, aga alati kui ma lähen või tulen on maru pime ja ma olen õhtuti tavaliselt koju jõudes nii väsinud, et aega või jaksu ringi vaadata selge pilguga eriti nagu pole…

Aga, mis peaasi, ma leidsin üles oma võtmed! Mis siis, et mul on nüüd kaks kuusejalga, aga vähemalt saan rehvid keldrisse viia.

Varuvõtmed muidugi võtsin aga kohe küljest ja panin teise kohta. Fool me once, fool me twice jne.

aasta 2018 küsimustes

Lisa kommentaar

Kuraditosinas kord, mil on mul kombeks võtta enne uue aastanumbri tulekut üks hetk, hinge tõmmata ja vaadata aastale just sel viisil tagasi. Mis kurat siis see 2018 oli?

Mõne aastaga on nii, et ei tea, kust alata. Kas see aasta on samasugune? Mitu korda sa sel aastal tundsid, et oeh, enam ei jaksa; et pole olnud kunagi elus varem hetke, kus sa oleksid olnud nii väsinud? Ja samas – mitu korda sa sel aastal tundsid, et jaksad vajadusel mäed paigast lükata, andke ainult võimalus?

Mitu korda sel aastal seisid, oodates lifti, peas mõtted, mida ei osanud sirgeks mõelda? Ja mitu korda oli nii, et astusid lifti, hing laulmas, sest sa teadsid täpselt, kuhu sa kõnnid, kuhu oled teel, kuhu oled saabumas? Mitu korda see metafooriline lift aga ei saabunud ega saabunud, sa tammusid jalalt jalale, aina kannatamatumaks muutumas, juba valmis, et kohe-kohe võtad selle olulise sammu… ja lifti, kurat, ei tulnudki?

Mitu korda ärkasid külma talvehommikusse? Mitu korda pidid palavusest pildi tasku panema? Mitu kallistust, mitu põsk-põse vastu surumist, mitu varastatud suudlust jääb sellesse aastasse? Mitu jalad-sõlmes-uinumist? Mitu päikesetõusu ärkamist? Mitu päikesetõusuni jutuajamist? Mitu sellist hetke, mil tundsid, et jah, on täiesti võimalik olla üdini rahulolev?

…ja mitu oli neid õhtuid, kui tundsid, et rahulolust siiski ei piisa, et miski on puudu?

Mitu lõket mahtus sellesse aastasse? Mitu inglitele saadetud soovi, mitu soovi, mida ei julgenud soovidagi? Mitu pisarateni naermist, mitu podcasti, mitu kontoris põrandale naermist, mitu hingest tulevat ohet – kõik on nii hästi, mind ümbritsevad parimad inimesed?

Ja palju siiski oli neid tumedamaid pooli? Oli vist vähem kui ühelgi teisel aastal, kas polnud nii? Ja kas see ometi takistas sind paanikahoogudes vähkremast – ega vist? Mitu sõlme suutsid siiski endas lahti harutada? Kas ehk tekitasid ka mõned uued? Kas ikka vaatasid hoolega, kuhu astud oma ketsidesse seotud jalgadega, egas mõni süda jäänud hooletult jala alla, kui sa edasi marssisid, ikka oma metafoorilise lifti poole, mis peaks viima sind kuhugi seninägematutesse kõrgustesse? Oled sa kindel, et vaatasid? Oled sa kindel, et laipu maha ei jäänud?

Ja kui jäi, kas oled valmis iseendale andeks andma?

Muide, kas said sel aastal ikka aru, et sa oled piisav? Mis sind ometi takistas? Miks arvasid, et sinust ei piisa, miks andsid pidevalt endale kütet alla? Miks oled siis ometi ehitanud endale elu, kus peab pidevalt jooksma, pidevalt mööda etteseatud rutiini, millest kõrvalekaldumine on mõeldamatu? Kas see elu teenib sind? Või ehk on mõned muutused vajalikud?

Palju oli võõraid maid, mida nägid? Palju oli inimesi, keda päriselt oma ellu sisse lasid? Kas oled ikka olnud parim võimalik versioon iseendast või on kuskil arenguruumi? Oled sa valmis selleks järgmiseks sammuks? Oled valmis järgima seda, mida oma ellu kutsusid, lõkkesse soove saates ja põletades?

Oled sa kindel?

Kui sa pole, on see täiesti okei. Aga lihtsalt – usu, et sa oled piisav. Ja et sa saad hakkama kõigega, mida elu sulle annab. Natuke rohkemagagi.

//

See ehk on see õppetund, mille ma sellest aastast kaasa võtan. Veel täiesti omandamata, aga ma püüan, ma tõesti püüan. Vaigistada peas need hääled, mis ütlevad, kuidas kõik võib halvasti minna, kuidas ma ei saa hakkama, kuidas kohe-kohe juhtub midagi halba.

Sest enamasti ju ei juhtu. Enamasti on kõik hästi, enamasti juhtuvad ainult head asjad, enamasti ma saangi kõigega hakkama. Ja see on tegelikult palju suurem asi, kui ma endale aru annan.

Ma loodan, et teil on kõik hästi. Et teie kallitel on kõik hästi ja et te olete praegu just nende inimestega, kellega te tahate olla. Mina näiteks vaatan kodukanalit (2 muidugi), vaatan, kuidas Mila tantsib, vaatan, kuidas laud on lookas, vaatan õige pea Klõuga koduväljakult kuuse alt, kuidas raketid lendavad ja ilmselt vaatan, kuidas ma uskumatul kombel tunnen nii paljusid inimesi siin väikeses alevikus.

Kes oleks võinud ometi seda arvata? Et minust saab kloogakas? Et minust saab osakonnajuhataja? Et minust saab… see, kelleks ma olen saanud?

Mina küll ei osanud seda arvata.

Aga ma olen nii lõputult tänulik, et ma olen just siin, kus ma praegu olen.

Aitäh.

Imelist vana aasta lõppu teile, mu armsad!

Tööabikaasaga <3

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2016, 2017)

kõige-kõigemad 2018

Lisa kommentaar

Saatsin just ära inimese, kes on mind sel aastal vist kõige rohkem armastanud – ja hommikul ka Mila – ja teadsin, et pean veel täna aastat kokku võtma. Võib-olla polekski tahtnud seda just hetkel teha, aga ega aeg ju küsi, aeg ikka käib nagu ta käib. Pealegi: mulle väga meeldivad aastakokkuvõtted.

Seega, istun siin, kassid nohisevad magada, Netflixist käivad sarimõrvari-dokumentaalid (sest – muidugi), kõrvalkorterites on peod ja ma olen täiesti üksinda.

Ja see isegi ei häiri mind.

Mingem siis järgmise kokkuvõtte juurde. Kõige-kõigemad.

Kolm kõige paremat hetke 2018

See hetk, kui ma sain aru, et ma olen kodus

The Kõne tuli muidugi juba eelmise aasta lõpus. Eile sai täpselt aasta sellest, kui me Milaga oleme lõpuks elanud Oma Kodus. Aga neid kodu-hetki on kogunenud nii palju. Kuna see ei olnud ju kolimine, vaid lihtsalt allkiri paberil, siis see kõik kuidagi jõudis kohale aeglaselt. See hetk, kui värvisin lage. See hetk, kui puurisin raamaturiiulit seina. See hetk, kui läksid magama, ümbritsetuna haldjatuledest, ja ohkasid õndasti, et jah, ma olen kodus. Või ka need hetked, kui oled aru saanud, et just siin Klõugal võibki olla kodu. Pimedad metsarajad, mida mööda peab 9 kuud aastas käima taskulambiga. Veidrad inimesed, kes omal kombel nii armsaks saanud. Suvi, mil laps jookseb hommikul õue ja õhtusöögiks tagasi, aga süda on rahul. Puhas õnn.

Minekud. Ja tulekud

Reise on sel aastal olnud palju ning iga jumala kord lennukile istudes on mu sees midagi selgeks saanud. Oli üks lend, kus maandumine oli lähedal. Mul oli pissihäda, aga mõtlesin, et kannatan, sest kes ikka tahab minna lennukivetsu. Aga – maandumine läks untsu. Ja ma kohutavalt, I mean ko-hu-tavalt, kardan õhkutõusmisi ja maandumisi. Ja seal ma istusin, põis pakitsemas, paranoia kasvamas, surmahirm hinge lämmatamas. Ma olin kindel, et siit me ei pääse. Ja ainus, mis ma mõtlesin – okei, kaks ainust – oli see: et kui ma suren praegu, siis plahvatab mu põis ja isegi kui ma elaks üle maandumiskräši, ma saaks sepsise plahvatanud põiest; ja teine, et ma ei öelnud talle, et ma armastan teda. Seega, lõpuks koju jõudes ütlesin ma seda, kui ta ulatas mulle sinki ja see oli maailma kõige ebaromantilisem, aga samas kõige õigem hetk.

Aga ka muud hetked. Vahemerel kõikumine, Türgi basseinides öösel hullamine, Inglismaa kuumuses Sussexi hertsoginnast meetri kaugusel röökimine… Imelised on olnud need reisid.

Mila-hetked

Neid hetki on olnud nii palju, et ma ei suuda neid kirjagi panna. Mila on lihtsalt imeline. Iga hetk temaga on kõige-kõigem. Ma ei tea, mida ma olen oma elus õigesti teinud, et ma olen tema välja teeninud.

Kolm kõige sitemat hetke 2018

Lõksus

Mul vist kolme hetke siit välja ei tule, aga kui on millalgi, millal ma tunnen, et ma ei suuda, ma ei oska, on siis, kui ma tunnen end lõksus. Näiteks siis, kui sõitsin tagasi Tartust, olles just saanud teada oma geenitesti tulemused. Mul oli päev läbi nii räige paanikahoog pärast seda, et ma reaalselt uskusin end surevat. Aga ka muud hetked – lõksus. Vot seda ei taha ma tunda. Ometi – elu annab. Annab õpetada.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2019

Pariis

Mitu aastat peab mööda minema, et ma sinna ükskord jõuaks? Ma käisin isegi Rumeenias sel aastal, isegi purjetamas Kreeka saartel, aga Pariisi, Pariisi ma ei jõua… Miks?

Jookse edasi

Jooksen harvemini, aga jooksen.

Figure your shit out

Mul on nii väga vaja välja mõelda, mis see on, mida ma täpselt tahan. Mis see on, mis on mu elust puudu või mida ma saan ise anda, et teha maailma paremaks. Sellele ma pean keskenduma.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma olen olnud harukordselt tubli sel aastal. Aga võiks lubada, et kui ma ostan järgmise auto, siis ma ostan sellise, mis ausalt ka mind teenib. Nõnda, et ma koguaeg ei oleks närvivapustuse äärel. Eelmistest aastatest antud lubadused kehtivad samuti.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2018

Aasta toetusgrupp: minu naised, minu töötiim

Aasta üllatajad: erinevad mu ellu sattunud mehed

Aasta mõnusaim koht: minu kodu, Kloogal

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

…areng.