*Selle postituse avaldasin algselt eelmisel aastal, aga kuna see on mu lemmiklugu meie vabaks võitlemisest, siis kohane uuesti avaldada. PS. Täna saab ka Dakiblogi 15-aastaseks:)
Eesti vabariigi juubeliaasta on minu jaoks töiselt muidugi pööraseks kujunenud, aga see pole takistanud mul aeg-ajalt selle üle mõtisklemast, KUI pöörane see ikka on, et aastal 1918 me end vabaks võitlesime.
Ehk olete kursis, aga Postimehe portaalis Sõbranna.ee (mida ma juhtun juhatama, jeje, look at me, having a job!Like a proper adult!) on selline sari, mida ma nimetan “Ajaloonaise” sarjaks. Igal teisipäeval südapäeva paiku läheb järjekordselt üles lugu mõnest naisest Eesti ajaloos, kellest mõned on tuntud, mõned vähemtuntud ja mõned suisa tundmatud või unustatud – aga nende kõigi lood on alati väärt jutustamist ja mäletamist.
Tänu sellele sarjale leidsin ma endale tõelise armastuse. Tema nimi on Alice Kuperjanov. Ja see, et ta tegutses 100 aastat tagasi minu oma lapsepõlvekodust vaid paari meetri kaugusel (issand, kui mitu korda võis ta minu kodumajast mööduda?! Kõndida mööda samu munakive, mida mööda olen ma Pargi tänavat mõõtnud tuhandeid kordi? Sellele on pöörane mõelda! Ja Aida tänav, kui suure osa veetsin ma seal oma noorusest, ah…!), on muidugi vaid boonus.
Siiski, tema lugu on saanud minu üheks lemmiklooks Eesti ajaloost, aga läbi tema olen ma ikka ja jälle mõelnud sellele, KUI HULLUD VENNAD OLID EESTLASED sada aastat tagasi!
Näiteks sel nädalal kirjutasime me “Soomusrongi Marist” ja mulle jälle meenus, et teine mu salacrush on alati olnud Johan Pitka, sest – kamoon, olete te kursis selle tüübiga? Jummala hull vend ju! Põhimõtteliselt leidis ta mingi katkise rongi, sebis mõned palgid ja – tadaa! Why not guys, nimetame selle “soomusrongiks” ja lähme sõtta! Juhhei!
Ja no kõige selle juures, eks ole, organiseeris ta neid “soomusronge” (mis olid, ma kordan, sisuliselt lauavirnad mootoriga ja kuskile oli liiva puistatud ja sisse olid pistetud sõdurid), tuleb vend tagasi koju, et “soomusrongi” parandada (sest vt eelmist märkust) – ja mis selgub? Selgub, et mingi tööline oli öösel tema naise pähe üritanud teenijannat kägistada! I mean, come on, mees üritab EESTIT VABAKS VÕIDELDA, JÄTkE TA NAISED RAHULE!!!
Teenijannast saigi hiljem “Soomusrongi Mari”, sest kui Pitka pärast seda pere Eestist ära saatis (samas, smart move, kui kodus töölised hakkavad rändomilt öösiti kägistama su naist), hakkas Melaniel igav ja why not Eesti eest võidelda.
Pitka ikka pani pikalt hullu, 1923, ma sain aru, solvus ta megalt selle peale, mis korruptsioon kõikjal lokkas, püüdis kandideerida, aga sai aru, et kõik on pekkis ja tõmbas Kanadasse ära. Aga no sisuliselt olen ma aru saanud, et ta oli tüüp, kes LIHTSALT TAHTIS EESTI EEST VÕIDELDA, igal moel, mis võimalik. Õnneks Kanadast ta tuli muidugi ka tagasi, või noh, õnneks või kahjuks, lõpuks ta ikka Teise maailmasõja ajal ka teadmata kadunuks jäi.
Aga Kuperjanovid, eks. Alice keetis putru, õmbles riideid ja lippe ja mida vaja oli (sealhulgas muidugi ka Kuperjanovi pataljonis seni kasutusel oleva pealuumärgisega käepaelad). Parts ja Irv (meie ainsa kahe soomusrongi, või “soomusrongi” bossid) ja Kuperjanov vist ei olnud ametlikku käskugi saanud, et minna Tartut vabastama, istusid lihtsalt maha ühel õhtul ja ma kujutan ette, et nende vestlus käis nii.
Parts: “Pekki, punased on Tartu võtnud.”
Kup: “Jepp, ma tean.”
Irv: “Me PEAME midagi tegema!”
Kup: “Oled sa NÄINUD oma soomusronge muidu? Ja minu mehed on KOOLIPOISID voodilinades!”
Parts: “TÄPSELT.”
Kup: “JUST! LÄHME HOMME JA VABASTAME TARTU ÄRA! ELAGU EESTI!!!”
See kõik oli muidugi juba jaanuaris 1919, aga siiski. See on ikka PUHAS IME, et me vabad oleme, ma ütlen teile.
Ja kui ma sellele kõigele mõtlen, siis mul on nii hea meel. Nii hea meel, et läbi ajaloo on leidunud hulle, kes on nõus end voodilinasse riietama, kes suudavad näha katkises rongis ja paaris lauas “soomusrongi”, kes lähevad ja teevad, lähevad ilma küsimata, ilma palumata, teevad, sest nii on õige, sest see on meie kodu, sest see on Eesti.
Selle kõige valguses tunduvad igasugused tänased vaidlused ja tõmblemised pseudoprobleemina. Ja see on mõte, mida ma neil päevil hoian.
Lükkasime sel lumetormipäeval alumise korruse naabrinaisega maja eest lund. Tänavune talv on olnud selline, et nagu eriti lükata pole olnud vaja – sajab, sulab, sajab, sulab. Aga sel päeval oli sadanud juba nii palju – ja mõnel eelmisel veel – et meie maja sissesõidutee oli põhimõtteliselt küngas. Ja kui oleks tulnud sahk, mida siin ka vahel käib, oleks võinud see sahk meid hommikuks kinni lükata.
Sadas lund, alguses olin ma üksinda. Enne veel käisin korraks poes, nägin teise korruse naabrinaist parkimisplatsi lükkamas.
“Kas labidaid on veel?” “Ei, see on mu isiklik.” “Mnjaa, no olgu. Ma olen tavaliselt käinud siin niimoodi salaja lükkamas. Et vaatan, kas kuskil on mõni sahk ja siis öö varjus käin ja lükkan majaümbruse puhtaks.” “No vahi!”
Käisin poes ära, lund ikka sadas. Sadas suisa nii, et jäljed, mille olin kaks minutit enne metsa vahele jätnud, olid juba kinni tuisanud.
“Aga kuule,” sõnas teise korruse naabrinaine, kui talle veel jõudu soovisin. “Kui sa selline huviline oled, siis ma jätan saha sulle keldrisse. Võtmed ju leidsid nüüd üles.” “Jah, see oleks tore! Panen lapse magama, siis tulen. Salaja, öö varjus. Küllap sajab ka ju juurde, on, mida lükata.” “Just. Ja ära pane tähele, see käepide on natuke katki. Aga miski pole katki, kuni see veel töötab – nii ma ikka ütlen!”
Nõnda ma siis öö varjus, salaja, seda lund seal lükkasin. Võtsin alguses korralikult ette, ikka ilusad sirged vaod, ei mingit purjus põllumeest*. Lund muudkui sadas, käepide natuke logises, leidsin kindla asendi. Puhkepausidel vahtisin taevasse ja kuulasin, kuidas lumesajusahinane Klooga justkui ellu ärkas – kostis sahakraaps ühe maja juurest, siis sealt eemalt. Kummaline ühtsustunne tekkis. Kõik need lumelükkajad, selles imelises lumesajus üheskoos. Ja samas, muidugi, nii eraldi. Sest Klõuga üks eripäradest on see, et lastakse olla eraldi. Privaatruumi austatakse.
Kui alumise korruse naabrinaine hoovi pööras, tõstsin tervituseks käe. Võpatasin, kui ta muga rääkima tuli – noh, hiilis ligi nõnda, samal ajal, kui ma seal rühkisin lund ajada.
“Tead, tulen appi. Mida sa siin üksi rühmad.” “Eh, ma alles alustasin. See teise korruse naine, tema ajas kõik ülejäänu.” “Aga kui sahk hommikul tuleb, me ei pääse siit keegi välja. Vahetan riided, tulen.”
Ja nii jõudsimegi tagasi loo algusse.
Lükkasime lund, tegime oma süsteeme. Tema võttis pool, mina pool. Vahepeal loopisime natuke tänavale.
“Ei tea, kas nii võib?” “No autod sõidavad ju selle sirgeks!”
Nii palju oli seda lund. Ei olnudki tähele pannud, et seda talve juba nii palju olnud. Alles esimest korda päriselt pidi lund lükkama. Kuidas seda lund nõnda palju sai?
“Tead, kui ma siia kümme aastat tagasi kolisin, ulatusid lumehanged aknani,” rääkis esimese korruse naabrinaine oma pehme vene aktsendiga. “Aknani, kujutad ette!”
Ei kujutanud. Meie esimene korrus on üsna kõrge. No ikka julgelt üle minu pea ja mis siis, et ma olen jupats, ikkagi suhteliselt kõrge. Kaks meetrit ikka.
“Ma olin nii meeleheitel! Laps oli väike, minu Citröen ka. Iga päev nutsin ja ahastasin, et miks ma küll siia kolisin, mida ma küll teen, kas see ongi nüüd mu elu.” “Issand, sa räägid nagu minust! Mul oli viis aastat tagasi täpselt sama tunne!” “No vot. Kaevasin hommikuti välja, sõitsin läbi häda linna, palvetasin, et teele ei jääks…”
Toetusin labidale, noogutasin, näol äratundmine. Hinges ka. Sest – no täpselt!
Täpselt selline see Klooga meiesuguste üksikemadega on. Kui on auto väike, meeleheide on suur. Kui pangaarve väike, meeleheide veel suurem. Kui linn kaugel, vana elu maha jäetud – no mida sa hädaga teed. Kirud end ja oma elu, et kuidas sa küll siia sattusid. Ainult lumehanged, jupsiv auto ja väike laps, kes ei küsi, kuidas hakkama saad.
“Aga nüüd, kümme aastat hiljem – auto on suur ja hea, laps on ka suureks kasvatatud… Ja ma ausalt öeldes ei kujutaks ette, et ma elaks kuskil mujal,” lõpetas ta oma jutu. “Näe, ongi tehtud!”
Ja oligi tehtud. Sissesõidutee oli puhtaks visatud, lund sadas ikka veel. Kõndisime koos trepikoja poole.
“Tegelikult on Kloogal suurepärane elada. Ja üleüldse, mis auto – rongid käivad ju ka. Ma ei kujuta ette, kuidas elavad need inimesed, kes peavad Rummust või kuskilt tööle käima… Aga näed, saavad hakkama. Meie elu siin – puhas paradiis.”
Nõustusin. Nii on.
Aga vahel on nii hea teada, et keegi saab aru, miks on raske. Saab aru täpselt õigel viisil, kuidas on raske, sest tal on samamoodi olnud. On samamoodi rühmanud, on samamoodi rabelenud, on samamoodi meeleheites nutnud, sest on nii-nii raske. Lõpuks aga: mis siis, et on raske. Rabeled, mis sul muud üle jääb.
Ja endalegi ootamatult võib tulla päev, mil isegi psühholoog ütleb sulle, et ta ei taha sind enam näha, sest “mu ees istub tugev naine, kes saab kõigega hakkama, millega ainult soovib”.
See on seesama naine, kes alles neli aastat tagasi läks sisuliselt esimest korda tööle. Sama naine, kes on oma elu lugematu arv kordi uuesti alustanud, vahel tundes, et elu pole muud kui üks valestart. Sama naine, kes on pisaratega köögipõrandat pesnud. Sama naine, kes vahetab vetsupoti, kes elab ilma elektrita või põrandata köögis, kes hääletab end tee äärest autotöökotta, kui auto jälle teele jätab.
Sama naine võiks endale mõnikord aru anda, et kõigi teed ei olegi sirgjoonelised otse eduni. Õigemini, enamasti pole. Eksitakse ikka. Ja samas, kas saab elamist eksimiseks nimetada. Mis siis, et pealtnäha võiks ju olla 35aastaselt ja maja äärelinnas, 2,5 last, 10+ aastat abielus oldud.
Aga mina tegin teistmoodi. Olen siin oma lumehangede vahel ja tead, mis? Kah enamasti täitsa õnnelik. Kuigi seda on endal hetketi päris keeruline uskuda (ja nii väsinud olen koguaeg ka).
Kohe on mu sünnipäev ja mul pole isegi ühtegi tõsiseltvõetavat kriisi. Ausalt, ma nüüd ei teagi, mida sellenädalases saates ju rääkida!
*Naistejuttude kuulajad on ilmselt kursis tegelasega Purjus Põllumees.
Mul on koguaeg mingi jama keldrivõtmetega. Ühed jäidki kadunuks, nii et kasuisa pidi Kloksi sõitma ning vana luku läbi saagima (tegelt ma ei tea, mis ta täpselt tegi, aga vandus küll pikalt). Pani uue luku, andis hunniku varuvõtmeid ja luges sõnad peale.
Mõnda aega saime rahulikult elatud. Hoidsin võtmeid oma teiste varuvõtmetega samas pundis, millel pikk sinine pael – kindlalt alati näha ja ei lähe kaduma.
Tuli rehvivahetuse aeg – muidugi olin ma sõitnud pikalt ringi, vana rehv pagassis. Jah, just, üks rehv, sest suvekad läksid vahetusse, aga ühte ei saanud töökoda lahti, sest vargakindel polt oli täitsa ära kulunud. Lõpuks siiski teises töökojas keevitati või midagi nad seal tegid, no ühesõnaga, nõnda see rehv mulle pagassi sai ja jäi.
Novembris vedasin lõpuks keldrisse, et suvekatele ruumi teha. Tellisin uued talvekad, sõitsin kenasti kohale, rehvid vahetati ära ja samal õhtul sõitsin veel linna saatesalvestusele. Rehvid pagassis, aga küll koju jõudes saab keldrisse viia.
Mõeldud – tehtud. Mitu nädalat hiljem. Siis, kui hakkasime kuuske tooma.
Haarasin sinise paelaga võtmed, kuusesõnum saabus telefoni, sättisime kiirelt minekule, et enne pimedat ära käia ja… mida polnud, need olid muidugi keldrivõtmed! Müstika! Vandusin tulist kurja, keldris oli ju ka lisaks kuusejalg.
Okei, kuuske ei saanud ka toomata jätta, seega sõitsime Keilasse, ostsin kuusejala, sõitsime metsa, võtsime kuuse maha, saagisin kätte (natuke), toppisime kuuse tahaistmele, rehvid ikka pagassis, sõitsime koju.
Siis hakkas see võtmesaaga. Kus kurat on võtmed? Miks nad pole paela küljes? Kas ma tõesti ise võtsin nad ära? Miks? Otsisin läbi koti, milles varukimp oli, et noh, äkki Carrie-stiilis on koti voodris auk ja minu Carrie-kaelakee ehk võtmed on sinna pugenud. Ei, kõik korras ja terve, mida aga pole, on võtmed.
Lucky bastard…
Ragistasin ajusid. Mäletan, et hiljaaegu veel võtmeriiuli ees mõtlesin sellele, kuidas raudselt varsti otsin taas keldrivõtmeid taga. Miks ma seda mõtlesin? Kas mineviku-Daki keeras tuleviku-Dakile käkki ja leidis võtmetele uue, superhea koha? Otsisin läbi kõik riiulid ja sahtlid. Kõik jopetaskud, Kõik kapitagused.
Mida pole, olid võtmed.
Nii ma siis olen ringi sõitnud, rehvid pagassis, kõik muu jama istmetel, sest pagassi midagi panna ei saa.
Kuni siis täna! Testin üht autot hetkel – või pigem võiks isegi öelda, et kosmoselaeva, see on nii-ii suur! – käisime sõitmas. Ilm ilus, auto ülimõnus… Jõuame koju, jään välisukse juurde kohmitsema, naabrid parasjagu väljuvad ja järsku märkan. Välisseina äärele on keegi pannud… minu võtmed! Natuke roostes, aga täiesti minu keldrivõtmed. (Jah, koos keldrivaruvõtmetega, sest ega ma ju oma vigadest ei õpi.)
“Oi, need on ammu siin ju juba!” märgib naabrinna, kes mu hämmastus tunnistab. Nojah, aga alati kui ma lähen või tulen on maru pime ja ma olen õhtuti tavaliselt koju jõudes nii väsinud, et aega või jaksu ringi vaadata selge pilguga eriti nagu pole…
Aga, mis peaasi, ma leidsin üles oma võtmed! Mis siis, et mul on nüüd kaks kuusejalga, aga vähemalt saan rehvid keldrisse viia.
Varuvõtmed muidugi võtsin aga kohe küljest ja panin teise kohta. Fool me once, fool me twice jne.
Kuraditosinas kord, mil on mul kombeks võtta enne uue aastanumbri tulekut üks hetk, hinge tõmmata ja vaadata aastale just sel viisil tagasi. Mis kurat siis see 2018 oli?
Mõne aastaga on nii, et ei tea, kust alata. Kas see aasta on samasugune? Mitu korda sa sel aastal tundsid, et oeh, enam ei jaksa; et pole olnud kunagi elus varem hetke, kus sa oleksid olnud nii väsinud? Ja samas – mitu korda sa sel aastal tundsid, et jaksad vajadusel mäed paigast lükata, andke ainult võimalus?
Mitu korda sel aastal seisid, oodates lifti, peas mõtted, mida ei osanud sirgeks mõelda? Ja mitu korda oli nii, et astusid lifti, hing laulmas, sest sa teadsid täpselt, kuhu sa kõnnid, kuhu oled teel, kuhu oled saabumas? Mitu korda see metafooriline lift aga ei saabunud ega saabunud, sa tammusid jalalt jalale, aina kannatamatumaks muutumas, juba valmis, et kohe-kohe võtad selle olulise sammu… ja lifti, kurat, ei tulnudki?
Mitu korda ärkasid külma talvehommikusse? Mitu korda pidid palavusest pildi tasku panema? Mitu kallistust, mitu põsk-põse vastu surumist, mitu varastatud suudlust jääb sellesse aastasse? Mitu jalad-sõlmes-uinumist? Mitu päikesetõusu ärkamist? Mitu päikesetõusuni jutuajamist? Mitu sellist hetke, mil tundsid, et jah, on täiesti võimalik olla üdini rahulolev?
…ja mitu oli neid õhtuid, kui tundsid, et rahulolust siiski ei piisa, et miski on puudu?
Mitu lõket mahtus sellesse aastasse? Mitu inglitele saadetud soovi, mitu soovi, mida ei julgenud soovidagi? Mitu pisarateni naermist, mitu podcasti, mitu kontoris põrandale naermist, mitu hingest tulevat ohet – kõik on nii hästi, mind ümbritsevad parimad inimesed?
Ja palju siiski oli neid tumedamaid pooli? Oli vist vähem kui ühelgi teisel aastal, kas polnud nii? Ja kas see ometi takistas sind paanikahoogudes vähkremast – ega vist? Mitu sõlme suutsid siiski endas lahti harutada? Kas ehk tekitasid ka mõned uued? Kas ikka vaatasid hoolega, kuhu astud oma ketsidesse seotud jalgadega, egas mõni süda jäänud hooletult jala alla, kui sa edasi marssisid, ikka oma metafoorilise lifti poole, mis peaks viima sind kuhugi seninägematutesse kõrgustesse? Oled sa kindel, et vaatasid? Oled sa kindel, et laipu maha ei jäänud?
Ja kui jäi, kas oled valmis iseendale andeks andma?
Muide, kas said sel aastal ikka aru, et sa oled piisav? Mis sind ometi takistas? Miks arvasid, et sinust ei piisa, miks andsid pidevalt endale kütet alla? Miks oled siis ometi ehitanud endale elu, kus peab pidevalt jooksma, pidevalt mööda etteseatud rutiini, millest kõrvalekaldumine on mõeldamatu? Kas see elu teenib sind? Või ehk on mõned muutused vajalikud?
Palju oli võõraid maid, mida nägid? Palju oli inimesi, keda päriselt oma ellu sisse lasid? Kas oled ikka olnud parim võimalik versioon iseendast või on kuskil arenguruumi? Oled sa valmis selleks järgmiseks sammuks? Oled valmis järgima seda, mida oma ellu kutsusid, lõkkesse soove saates ja põletades?
Oled sa kindel?
Kui sa pole, on see täiesti okei. Aga lihtsalt – usu, et sa oled piisav. Ja et sa saad hakkama kõigega, mida elu sulle annab. Natuke rohkemagagi.
//
See ehk on see õppetund, mille ma sellest aastast kaasa võtan. Veel täiesti omandamata, aga ma püüan, ma tõesti püüan. Vaigistada peas need hääled, mis ütlevad, kuidas kõik võib halvasti minna, kuidas ma ei saa hakkama, kuidas kohe-kohe juhtub midagi halba.
Sest enamasti ju ei juhtu. Enamasti on kõik hästi, enamasti juhtuvad ainult head asjad, enamasti ma saangi kõigega hakkama. Ja see on tegelikult palju suurem asi, kui ma endale aru annan.
Ma loodan, et teil on kõik hästi. Et teie kallitel on kõik hästi ja et te olete praegu just nende inimestega, kellega te tahate olla. Mina näiteks vaatan kodukanalit (2 muidugi), vaatan, kuidas Mila tantsib, vaatan, kuidas laud on lookas, vaatan õige pea Klõuga koduväljakult kuuse alt, kuidas raketid lendavad ja ilmselt vaatan, kuidas ma uskumatul kombel tunnen nii paljusid inimesi siin väikeses alevikus.
Kes oleks võinud ometi seda arvata? Et minust saab kloogakas? Et minust saab osakonnajuhataja? Et minust saab… see, kelleks ma olen saanud?
Mina küll ei osanud seda arvata.
Aga ma olen nii lõputult tänulik, et ma olen just siin, kus ma praegu olen.
Saatsin just ära inimese, kes on mind sel aastal vist kõige rohkem armastanud – ja hommikul ka Mila – ja teadsin, et pean veel täna aastat kokku võtma. Võib-olla polekski tahtnud seda just hetkel teha, aga ega aeg ju küsi, aeg ikka käib nagu ta käib. Pealegi: mulle väga meeldivad aastakokkuvõtted.
Seega, istun siin, kassid nohisevad magada, Netflixist käivad sarimõrvari-dokumentaalid (sest – muidugi), kõrvalkorterites on peod ja ma olen täiesti üksinda.
The Kõne tuli muidugi juba eelmise aasta lõpus. Eile sai täpselt aasta sellest, kui me Milaga oleme lõpuks elanud Oma Kodus. Aga neid kodu-hetki on kogunenud nii palju. Kuna see ei olnud ju kolimine, vaid lihtsalt allkiri paberil, siis see kõik kuidagi jõudis kohale aeglaselt. See hetk, kui värvisin lage. See hetk, kui puurisin raamaturiiulit seina. See hetk, kui läksid magama, ümbritsetuna haldjatuledest, ja ohkasid õndasti, et jah, ma olen kodus. Või ka need hetked, kui oled aru saanud, et just siin Klõugal võibki olla kodu. Pimedad metsarajad, mida mööda peab 9 kuud aastas käima taskulambiga. Veidrad inimesed, kes omal kombel nii armsaks saanud. Suvi, mil laps jookseb hommikul õue ja õhtusöögiks tagasi, aga süda on rahul. Puhas õnn.
Minekud. Ja tulekud
Reise on sel aastal olnud palju ning iga jumala kord lennukile istudes on mu sees midagi selgeks saanud. Oli üks lend, kus maandumine oli lähedal. Mul oli pissihäda, aga mõtlesin, et kannatan, sest kes ikka tahab minna lennukivetsu. Aga – maandumine läks untsu. Ja ma kohutavalt, I mean ko-hu-tavalt, kardan õhkutõusmisi ja maandumisi. Ja seal ma istusin, põis pakitsemas, paranoia kasvamas, surmahirm hinge lämmatamas. Ma olin kindel, et siit me ei pääse. Ja ainus, mis ma mõtlesin – okei, kaks ainust – oli see: et kui ma suren praegu, siis plahvatab mu põis ja isegi kui ma elaks üle maandumiskräši, ma saaks sepsise plahvatanud põiest; ja teine, et ma ei öelnud talle, et ma armastan teda. Seega, lõpuks koju jõudes ütlesin ma seda, kui ta ulatas mulle sinki ja see oli maailma kõige ebaromantilisem, aga samas kõige õigem hetk.
Aga ka muud hetked. Vahemerel kõikumine, Türgi basseinides öösel hullamine, Inglismaa kuumuses Sussexi hertsoginnast meetri kaugusel röökimine… Imelised on olnud need reisid.
Mila-hetked
Neid hetki on olnud nii palju, et ma ei suuda neid kirjagi panna. Mila on lihtsalt imeline. Iga hetk temaga on kõige-kõigem. Ma ei tea, mida ma olen oma elus õigesti teinud, et ma olen tema välja teeninud.
Kolm kõige sitemat hetke 2018
Lõksus
Mul vist kolme hetke siit välja ei tule, aga kui on millalgi, millal ma tunnen, et ma ei suuda, ma ei oska, on siis, kui ma tunnen end lõksus. Näiteks siis, kui sõitsin tagasi Tartust, olles just saanud teada oma geenitesti tulemused. Mul oli päev läbi nii räige paanikahoog pärast seda, et ma reaalselt uskusin end surevat. Aga ka muud hetked – lõksus. Vot seda ei taha ma tunda. Ometi – elu annab. Annab õpetada.
Kolm lubadust iseendale aastaks 2019
Pariis
Mitu aastat peab mööda minema, et ma sinna ükskord jõuaks? Ma käisin isegi Rumeenias sel aastal, isegi purjetamas Kreeka saartel, aga Pariisi, Pariisi ma ei jõua… Miks?
Jookse edasi
Jooksen harvemini, aga jooksen.
Figure your shit out
Mul on nii väga vaja välja mõelda, mis see on, mida ma täpselt tahan. Mis see on, mis on mu elust puudu või mida ma saan ise anda, et teha maailma paremaks. Sellele ma pean keskenduma.
Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
Ma olen olnud harukordselt tubli sel aastal. Aga võiks lubada, et kui ma ostan järgmise auto, siis ma ostan sellise, mis ausalt ka mind teenib. Nõnda, et ma koguaeg ei oleks närvivapustuse äärel. Eelmistest aastatest antud lubadused kehtivad samuti.
Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2018
Aasta toetusgrupp: minu naised, minu töötiim
Aasta üllatajad: erinevad mu ellu sattunud mehed
Aasta mõnusaim koht: minu kodu, Kloogal
… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:
Niisiis, me jõudsime – kaks päeva enne kuu lõppu! – selleni, et mulle meenus mu blogi. Ma ausalt olen mõelnud iga päev sel kuul, kui väga ma armastan aastakokkuvõtteid, aga miski mus on takistanud mind seda tegemast. Aga alustagem nüüd ja mingem siis siit edasi.
1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa polnud varem teinud?
Ma polnud kunagi varem olnud Ülemus. No kohe päris nõnda – nii ma pole olnud varem nagu ma olin sel aastal.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Ma ikka veel pole jõudnud Pariisi. Ma vist lubasin – või soovisin – leida endale ühe rahuldustpakkuva suhte, ja see justnagu ka täitus. Aga ma ei anna lubadusi, ei soovi – lihtsalt saadan universumisse mõned mõtted. Sest mu taburet pole päris tasakaalus. Ja võiks olla.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Muidugi! Ja ma olin sealsamas – võtmas seda sünnitust vastu! Heidi sünnitus oli imeline. Ma kusjuures päriselt mõtlen, et kui mul saab ajakirjaniku-meelelahjutajaametist siiber, siis ma lähen ja õpin ämmaemandaks. Sest ma tõsiselt, tõsiselt tunnen, et see on imeline!
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Oli surmasid, mõned kauged tundusid lähedased.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2019, mis puudus aastal 2018?
Autot, mis töötaks.
6. Mis riike külastasid?
Niisiis – Türgi, Inglismaa (Harry & Meghani pulm!) Rumeenia, Kreeka, Saksamaa, Soome… kas midagi oli veel?
7. Mis kuupäev aastast 2018 jääb igaveseks su mällu? Miks?
13. juuni 2016.
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Vist jällegi kõik tööga seonduv. Alatasa tunnen, et olen nii viimasele piirile end venitanud, aga siis vaatan oma kallitele töö juures otsa ja saan aru, et – just seda ma pean tegema. Nii on praegu kõige õigem.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Leppimine asjaga, mis pole piisav.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Saagisin jälle kuuske tuues kätte 🙁
11. Möödunud aasta parim ost.
Ost mitte, aga kingiti Google Chromecast ja omg.
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Heidi. Kristinka. Andra.
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Oh, neid on. Ma nii väga üritan mitte minna sinna, olla see inimene, kes on Suurem ja Targem, kes ei lase end häirida, aga… ikka näen seda. Väiklust ja…
14. Kuhu läks enamik su raha?
Autoparandusse.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Naistejutud – ja, kusjuures, kurvalt pean tõdema, et töö oli enamiku mu elevuse allikas. Seda peaks uuel aastal parandama. Kuidas eraellu tuuakse elevust, keegi teab?
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2018 meenutama?
Astunud enda ja oma tunnete ja oma vabaduse eest välja.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Töötanud 🙂
20. Kas sa armusid aastal 2018?
…
21. Kui palju üheöösuhteid?
Võiks öelda, et üldse neid ei olnud.
22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
Oh, neid oli muidugi palju, nagu ikka. Aga Buzzfeed Unsolved on mu jaoks elu muutnud ja podcastidest Small Town Dicks, Dumb People Town.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Jepp.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Olga Bešlei “Minu pöörane FSB-kallim”. Te peate KÕIK seda lugema!!!
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Jube kurb on öelda, aga vist polnudki. Kui vaatan, keda olen lisanud Spotis, siis Jüri Pootsmann on üllatanud positiivselt ja Coasts, nende lugusid ka on lisandunud kõvasti.
26. Mida sa tahtsid ja said?
Rahu – ja siis õppisin, et sellest ei piisa.
27. Mis oli selle aasta parim film?
“Bohemian Rhapsody”, issake, kahtluseta!
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
34 tuli nuttes, suuremat sorti seltskonnaga – aga ma olin ikka nii õnnelik, et nad mul on. 35 saab olema Bradshaw’ style, kujutan ette. Bukkisin juba endale ammu koha, kus – aga ennustan, et keegi ei tule, ja siis nutan kuskil… No ja ma alati arvan, igal jumala aastal, 35 aastat jutti, et keegi ei tule… Aga vahel nad ei tule ka!
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Autojuht, korras auto.
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Kleidid to the max.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Rutiin.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Dave Grohl.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.
34. Keda igatsesid?
Milat, nonstop.
35. Kes oli parim uus tutvus?
L. on kindlasti olnud märgiline tutvus, kuigi ma veel ei tea, mida see märk endast kujutab.
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2018 õpetas.
Kuulasin Nublu uut loopoissi “Tujud mitte tunded” ja… Üldse ei meeldinud. See Nublu Kloogaranna-lugu on üks meie pere lemmikutest (olen näiteks ära mõõtnud, et Treppoja poest koju on täpselt 3,5 Kloogaranna-lugu), aga see viimane lendab nii kaugelt minu praegusest elust mööda, et mõistsin tänu sellele just ilmselgelt: tõepoolest, ma saan varsti 35. Mitte 25.
See lugu on täpselt see 20ndate eluaastate äng, kus päevad olid alati depressiivsed ja ööd maanilised. Kui endale sai vist julgetud tunnistada küll, et tahaks armastust, aga kui iseennastki armastada ei osanud – saati siis kedagi teist. Kui iseenda ninaotsast kaugemale ei näinud, kui järgmisest peost kaugemale ei näinud. Kui iseenda masenduses suplemisel oli mingi valusmagus võlu, sest vähemalt sündisid sellest suured tunded ja suured sõnad, aga lõppeks oli ikka üks inimeste tundeid ja südameid mööda käimine, mis alati lõppes Undergroundis või Zavoodis ja varahommikused melanhooramised olid need kõige ehedamad.
Mõtlesin eile sõbrannaga skaibireedet pidades, et on väga vähe neid inimesi, kellele saan praeguses elufaasis päriselt rääkida, mis minuga toimub – ja see pole üldse halb asi. Ühest küljest on juba igapäevatöö selline, mis nõuab kohati palju diskreetsust (ärisaladused!), teisalt aga olen vist ise õppinud suud rohkem kinni hoidma, sest tean küll, et a) eksin sageli, b) tean maailmast tegelikult õige vähe ja c) minu arvamus ei ole mingi määraja, seega tasub see välja öelda siis, kui tõesti on mõtet.
Tänane “Naistejuttude” saade on üks ehe näide sellest, kuidas keerutades ja otse ütlemata teemat veeretada. Aga see keerutamine või siis pigem on vist õigem öelda üldistamine – see muutub mingil hetkel väsitavaks ka. Tahaks ju võtta eluteel tehtud vigadest õppust, aga kuidas neid vigu sõnastada nii, et teistele inimestele haiget ei teeks? Sest olgugi, et teised inimesed on alati olnud seotud, siis õppetunnid on tulnud mul endal vastu võtta, enda elatud elu on ikka enda vastutada ja siis lõpuks jõuamegi olukorda, kus “kirjeldatud isikud on ilukirjanduslikud, sarnasus pärisinimestega juhuslik ja tahtmatu”.
Huvitav asi on vananemise juures see ka, et oma keha ei tunne kohati üldse ära. Mul pole kunagi olnud nii nõudlikku ja vastutusrikast positsiooni ja don’t get me wrong, ma armastan oma tööd väga, aga ma olen senini väga üllatunud oma füüsilisest reaktsioonist stressile. Nii näiteks oli mul neljapäeval üks ääretult nõudlik ja väljakutserohke päev ning ma tundsin veel eile õhtulgi FÜÜSILISELT, kuidas ma sellest adrenaliini- ja kortisoolilaksust taastun. Täiesti hämmastav! Samas muidugi õpin iga päevaga aina paremini stressi laiali jaotama ning sellest lahti laskma, aitab see, kui endale ise täpselt sõnastada, mis on vastutus ja mis on eesmärk ja siht.
//
Muidu on meil päevad rutiinsed. Mitte igavad, aga rutiinsed. Olen ammu avastanud rutiini elustava ja distsiplineeriva jõu, jäänud on veel vaid siia uusi rutiine lülitada, aga pidev elu parandamine ja iseendaga töö tegemine on kohutavalt kurnav, seega hetkel pean natuke pausi – eks ikka selleks, et varsti uuesti alustada. “Projekt: keha” ei saa ju kunagi läbi, aga hetkel lihtsalt ei ole tahtnud üldse mõelda enda ebatäiustele, pigem keskendunud muudele, põletavatele küsimustele.
Ja Milake, mu Milake – noh, tema käib koolis. Ja see on imeline. Mulle tegelikult ka meeldib enda (pealtnäha) igav elu nii väga, et kui midagi peale lisandunud aastate ja kogemuste ei muutuks, võiks nii lõpuni välja lasta. Jah, erinevalt tujude-loole ei lase ma enam enda tujudel oma õnnetaset nii palju määrata kui tegin seda varem. Oh, muidugi, tõepoolest – on olnud siin selline sügis, kus olen pidanud iseendaga küllaltki palju võitlema, murdma mingeid väljakujunenud mustreid ja laskma lahti uskumustest, mis mind enam ei teeni – aga see kõik on selline, mm, hingetöö, mida peab niikuinii tegema. Märksa enam igasugustest tujudest loevad tunded ja kui sa oled sedasorti (minusorti) inimene, kel on alati impulsikontrolliga probleeme olnud, siis tujude glorifitseerimine tundubki lapsik ja tobe. Mistõttu, noh, jõuame alguse juurde tagasi.
Kui olin 25, olid muidugi teised lood. Nii et ma vist täna tänu sellele loole tajusin ülierikuraditeravalt, et ma tõepoolest olen muutunud ja kasvanud, küpsenud ehk isegi, if you will. Mis on natuke kummastav tunne, tõsi, aga samas siiski ka haruldane võimalus tajuda, et elul on mõju, et su otsustel on kaal, et su tegevusel on tagajärg, ja et see vaev – see on olnud seda väärt. Kasvõi natuke.
Lõpetuseks panen hoopis eelmise nädala saate, sest siis oli kuidagi eriti rabe olla. Ja eks ma vist paljastasin ennast tahtmatult üsna palju – rohkem kui tavaliselt. Ning ma saan aru küll, et selle postituse toon on vist kuidagi melanhoolne, eks ta vist natuke ole ka, aga blogidaki meil harjunud ses stiilis kirjutama ju kah. Tervitused Mallule, kes ikka vahel meelde tuletab, et mul blogi on ja teile ka, mu sõbrad, kes mind pole veel ära unustanud. Muah! Elame veel!
Täna helistas sõbranna ja ühe hingetõmbega lajatas: “Ma nutsin täna Uberis teel koosolekule, sest mul on koguaeg tunne, et ma ei jaksa ja ma ei saa hakkama ja kõike on nii palju ja kas sa tunned koguaeg nii?”
Kõigepealt ma naersin pikalt, sest nii tore, kui inimesed lähevad peast hulluks ja esimese asjana mõtlevad, et peaks minult nõu küsima.
Teiseks vastasin ma, et eiei, mul on praegu teine probleem. Nimelt küsis J. meie kinoõhtul, enne kui hakkas suur tants ja trall pihta, et kuidas mul mu uuel ametipostil läheb.
“Tead, mul on tunne, et ma teen midagi valesti,” vastasin siiralt, tõsiselt. J. näos peegeldus kerge ehmatus (inimesed pole vist harjunud, kui hakkad küsimustele tõsiselt vastama). “Ma nimelt armastan kõike, mida ma teen, ja see ei saa ju olla?”
Aga nii on. Mul on kõik koguaeg nii hästi, et ma ise ka ei tea, kas see peabki nii olema. Paranoiline pool minust alustab lauseid sõnadega “Kui ma poole aasta pärast ka nii tunnen”, aga samas ütlesin seda hiljaaegu ka emale, ja siiralt tegelikult ka püüan sellesse uskuda: “Miks mitte olla õnnelik selle üle, mis parasjagu on, ja nautida sajaga?”
Jah, loomulikult olen ma väsinud ja kurnatud, kohati. On õhtuid, kus ma ei saa enam aru, mida ma kirjutan või loen, sest silmad on nii väsinud. Ja palavusest ei hakka ma rääkimagi.
Aga kõik mu ümber on nii inspireeriv ja mu inimesed on jätkuvalt lõpptoredad ja lahedad, kõik asjad õnnestuvad või isegi kui nad ei õnnestu, siis tuleb sealt õppetund ja õnnestub järgmine asi… Ma ei tea. Ma veenan end igapäevaselt, et on täiesti okei, et elu on hea.
Või siis nagu ütles A., kui me Rumeenias hotellivooditel lebasime ja südameid tühjaks rääkisime: “Sa oled kõigest valesti aru saanud. See, et elu on hea ja õnnelik – see peaks olema mitte siht, vaid normaalsus, by default.”
Ma vist olen kohale jõudnud. (Jälle.)
Lugu ka. Pole kuidagi lüüriliselt seotud antud eluperioodiga, Daughtry lihtsalt meeldib noh.
Kuna lõpetasin deidipausi ja mul on suur kalduvus absoluutselt kõiki asju üle mõelda, siis hetkel mõtlen ma üle ka seda, et mu ellu on jõudnud uus tore inimene. Naljakas asi selle deitimisega – kui 20ndates võib sul olla suurim hirm see, et sa ei leia iial kedagi, siis 30ndates deitides täidab mõte sellest, et sa leidsidki kellegi, sind MEGASUURE hirmuga. Aga sellest mõnel teisel korral, sest täna tahan ma rääkida hoopis eelmisest suhtest üle saamisest.
Esiteks on tänane “Naistejuttude” saade just sellest, teiseks olen aga sellele palju mõelnud. Näiteks kommenteeris tuttav Facebookis selle teate all, kus ma sisuliselt andsin teada, et olen suhtes, ühesõnaliselt: “Jälle?” Ta ilmselt ei mõelnud seda üldse halvasti, aga see pani mind siiski mõtlema. Esiteks: mis on siis “aktsepteeritav” aeg, mil ma võiksin “jälle” suhtes olla? Selleks hetkeks, kui deidipausi lõpetasin, olin olnud vallaline kauem kui eelmine suhe kestis. Kas ma oleks pidanud kasutama mingeid muid aritmeetilisi võtteid, et kelleski ei tekitaks ebamugavust fakt, et ma olen jälle deitima hakanud? Näiteks… olla pärast kuuekuulist suhet vallaline vähemalt aasta? Kaks aastat? Või igaks juhuks viis aastat? Mis see aeg siis peaks olema, mil võib edasi liikuda?
(Vastan kohe ise: siis, kui sa ISE valmis oled.)
Niisiis, oma deidipausi lõppemise valguses olen palju mõelnud sellele, kuidas siis ikkagi teada, et ma olen tegelikult eelmisest suhtest üle saanud? Jõudsin järeldusele: olen. Mind muidugi ajab natuke paanikasse, et ma ei veetnudki sel korral kahte kuud köögipõrandal nuttes – ma sain asjast üsna kiirelt üle. Miks? Kuidas? KAS SEE KÕIK ON ILLUSIOON JA TEGELIKULT OLEN MA TÄIEGA RIBADEKS, KUIGI TUNNEN END JUMMALA OKEIS KOHAS OLEVAT?!
Aga sukeldugem! Millised on minu nõuanded, kuidas lahkuminekust üle saada?
1. Otsusta, et suhe on läbi. Minu puhul on aidanud sellele kaasa viis, kuidas suhted lõppevad (ma nimetan neid nähtusi lihtsalt plahvatuseks, sest ega need detailid olulised olegi) – kui suhe lõppeb nii põhjalikult, et seal lihtsalt polegi mingit võimalust, et “oh, äkki ikka prooviks uuesti” või “oh, äkki ikka saame asjast üle, kui natuke vaeva näeme”. Tõsi, mul oli üks hea sõber, kes mind natuke aitas neil hetkil, kui hakkasin kahtlema, et äkki ikka võiks asja läbi arutada (noh, et “rääkida ära ka oma nägemus juhtunust”), aga tema nõuanne oli selles mõttes üsna sirgejooneline – kui läbi, siis läbi, mis siin enam jahvatada. Oluline on muidugi aru saada, millal on tegemist olukorraga, kui edasine jahvatamine on teile mõlemale kahjulik või annab valesid signaale. On olukordi, kui nn closure talk on vajalik, sel juhul ma soovitan seda teha siiski paariterapeudi juures.
2. Eemalda eks sotsiaalmeediavõrgustikest. Ja see on asi, mida ma soovitan kõigile – eemalda! Eemalda! Eemalda! Blokeeri, kustuta – sul EI OLE vaja endale ise pidevalt haiget teha sellega, et tema pildid või staatused sulle ette hüppavad. Ka siis, kui suhe lõppeb üsna leplikel tingimustel, võta siiski kasutusele enesekaitsemeetodid, nt unfollow. Mul on ekse, kes on jätkuvalt mu sõbralistides, aga selleks, et ma saaksin nende tegemisi neutraalse tundega taas näha, läheb vähemalt aasta. Tunnetel peab olema võimalus jahtuda, ja igapäevane selle inimese nägemine ei aita lahkuminekust ülesaamisele kaasa. Selle punktiga käib kaasas ka oluline märkus: ära postita liigseid detaile sotsiaalmeediasse. Jah, ilmselt inimesed märkavad, kui sa olid eelmisel päeval kihlatud ja järgmisel päeval on kadunud igasugune märk sellest inimesest su kontodel, kuid sa võid ka lihtsalt öelda: “Jah, me läksime lahku, ma ei ole valmis/ ei taha sellest rääkida.”
3. Kindlusta suurepärane tugivõrgustik. On hästi oluline, et sul oleks inimene või paar, kellele helistada, kui sind on tabanud suhte lõppemise šokk (ja see šokk käib lainetena). Või isegi, kui see pole šokk, oled sa tõenäoliselt ikkagi väga liimist lahti ja oma uue elu ehitamine võtab teatud hulga aega. Mida kauem te olete koos olnud, seda keerulisem on leida uus rutiin. Kuidas saab lastega? Kuhu asuda elama? Kui sinu kanda polnud näiteks arved ja näidud, siis pead sa õppima hakkama saama ilmselt igapäevaste asjadega, et elu käimas hoida ja sul ei pruugi kõik need asjad pähegi tulla. Seega: leia keegi, kellele toetuda, kes vajadusel aitab hoida lapsi, kes vajadusel selgitab juriidilisi küsimusi või kes vajadusel kasvõi aitab leida ressursse, mida vajad – olgu selleks ohvriabi, nõustamine, psühhiaater või advokaat. Ja muidugi: leia inimene, kelle juurde minna või keda külla kutsuda, kui üksindaolekut on raske kanda. (Või kui sul tuleb peadpööritav vajadus end kohe heast Shiraz’st maani täis juua, siis ära tee seda üksinda.)
4. Anna andeks. See on üks väga raske, aga väga oluline asi, et sa saaksid edasi liikuda. Sul võib olla väga raske anda andeks inimesele, kes murdis su usaldust ja kes su südame kildudeks lõi, kuid veel raskem võib olla andeks anda iseendale, et sa… Need mõtted, mis pähe kipuvad, võivad olla igasugused. Miks ma ei näinud seda tulemas? Miks ma kohe ei näinud ohumärke? Miks ma end liiga kiirelt avasin? Miks ma lasin endale nii teha? Miks ma olin nii rumal? Miks ma, miks ma, miks ma OMETI EI TEADNUD PAREMINI!? Anna endale andeks. Sa talitasid selle infoga, mis sul sel hetkel oli. Inimese loomuses on usaldada, me kõik tahame olla hinnatud, väärtustatud ja armastatud. See, et sul oli see täiesti inimlik vajadus olla armastatud, on normaalne ja sa ei peaks veetma ühtegi hetke end selle eest karistades. Anna endale andeks. Ja millalgi tuleb hetk, kui sa suudad andeks anda ka talle. Ei, muidugi ei pea sa unustama, muidugi ei pea sa tehtule õigustusi leidma, muidugi võidki sa jääda igaveseks hukka mõistma seda, mis juhtus või mis tehti, kuid sa võid andeks anda, leida endas jõu soovida inimesele ikka parimat, püüda võtta juhtunut kui väärtuslikku õppetundi. Ja see on ainus viis, kuidas sa saad edasi liikuda.
5. Saa see õppetund selgeks. Läks natuke aega, enne kui ma aru sain, miks sel korral nii läks. Et kus oli see pimenurk, kuhu ma ei taibanud vaadata. Ja ma sain aru, et nii pidigi minema, sest mul oli see õppetund veel läbimata. Meil kõigil on teatud mustrid, teatud aiad ja teatud augud hinges, mida me teadlikult või alateadlikult täita püüame. Elu ongi üks pidev õppetund ning kui sa suudad aru saada, mis oli see põhjus, miks just sa ise selle õppetunni enda ellu kutsusid – see on juba suur asi. Ärge saage valesti aru, mingil juhu ei taha ma öelda, et ohvrid on ise SÜÜDI (kui tegemist on vägivaldse suhtega). Küll aga usun ma raudkindlalt, et igas asjas on oma õppetund ja me peame selle omandama, et edaspidi seda konkreetset viga osata vältida. (Ja küllap me teeme edaspidi uusi ja veelgi põnevamaid vigu:).
6. Ära klatši oma eksi seljataga (liiga palju). Ainult teie kaks teate, mis tegelikult suhtes toimus. Su sõpradel on kindlasti vaja teada teatud osi sellest – kas või selleks, et nad saaksid sind kaitsta ja vajadusel aidata, kuid igapäevased kõned teemal “Ja tead, mis ta veel ükskord tegi?!” on täiesti mõttetud. Kui sa tunned, et sul on vaja neid teemasid lahata, siis tuletagem meelde parimat dialoogi, mis ükskord mu psühhiaatrikabinetis aset leidis. (See puudutas üht varasemat lahkuminekut küll.)
“Mul on tunne, et mu sõpradel on täiesti kopp ees sellest, et ma koguaeg oma eksist räägin,” kurtsin ma.
“Oot, misasja, sa tüütad oma sõpru selliste juttudega?” imestas arst. “Ole nüüd, jäta oma sõprade hing ometi rahule! Sõbrad pole selleks, et neid pidevalt oma lõppenud suhte detailidega tüüdata.”
“…selleks olete mul teie?” muigasin.
“Häh, muidugi mitte!” rehmas ta käega. “Mina olen siin selleks, et vaadata, kas ravi toimib ja jälgida su üleüldist tervislikku olukorda. Kui rääkida tahad, mine psühholoogi juurde.” (Ja ma läksingi. Aitas.)
7. Leia endale mingi projekt. Ja anna sellele projektile nimeks: “Minu uus elu”. Lisaks sellele, et sa saad hakata jälle voodis rahus apelsine sööma (vt Carrie ja Big), et sa saad jälle rahus absoluutselt ainuisikuliselt otsustada, mida panna poes toidukorvi ja kraanikausis pole enam habemekarvu, on sul täiesti ainulaadne võimalus olla iseendaga ja hakata vaikselt avastama, kes sa oled. Hakata end üles ehitama. Ja et mitte ainult koguaeg iseendale keskenduda (see võib olla kohati valus ja raske, sest mõtted võivad ikka lahkuminekule minna ja sellele, kui valus sul on), tasub leida ka mingi muu, lisaprojekt. Minul sai selleks kodu renoveerimine, lisasin sellele veel kehaprojekti. Midagi, mis tekitab sinus elevust, midagi, millele keskenduda. Mine trenni, hakka katsetama uute põnevate retseptidega, värvi seinu, tee suurpuhastus…
8. Suurpuhastus. Ahjaa, sellele muidugi eelnegu kõigi eksiga seotud asjadest vabanemine. Mina tagastasin asjad paar päeva pärast lahkuminekut ja kõik muu, mis jooksvalt välja ilmus ja mulle teda meenutas, lendas jooksvalt prügikasti. Väga vabastav! Kui sul on ekse, kellega sa tead, et tulevikus säilib tema vastu soe tunne (aga sinna läheb aega, kui te suudate olla kas sõbrad või lihtsalt sõbralikud), siis tekita mingi kastike, kuhu panna pildid-kirjad, kingitused – misiganes asju sa tahaksid alles hoida või mis on liiga väärtuslikud, et neid ära visata. Ja pane see silme alt ära. Aga tean ka juhtumeid, kus eksiga seotud asjad on konkreetselt ära põletatud (ma ise pole seda vist kunagi teinud) – misiganes sul vaja on, et su kodu ja su enda elu feng shui oleks võimalikult eksivaba.
9. Sa võid vabalt deitida. Mul on üks sõbranna, kes nimetab järgmist kutti, kellega hookida up, palate cleanser’iks. Kui sa oled sedasorti inimene, siis sul võib olla füüsiline vajadus, et su keha oleks puudutanud viimasena keegi teine kui su eks. Seega, tõmba see Tinder, käi mõnel deidil, be safe, naudi väikest flirti – aga siis võta aeg, et olla sina ise ja aru saada, kes sa üldse tegelikult oled. Ära sukeldu kohe meeleheitlikku tagaajamisse, et leida endale järgmine baby daddy (juhul kui su bioloogiline kell kõrvulukustavalt taob), sest isegi kui su prints satuks su teele järgmisel päeval, oled sa ise veel nii katki, et see suhe on juba alguses hukule määratud.
10. Kirjuta kirju. Kui sind tabab ülevoolav soov talle näkku karjuda, kui haiget ta sulle tegi, kui valus sul on, mida ta kõike valesti tegi ja üleüldse, LIFE IS SHIT AND IT’S YOUR FAULT, siis kirjuta kiri – aga ÄRA SAADA SEDA ÄRA! Meil kõigil on lahkuminekujärgselt emotsioonide virvarr ja see on täiesti normaalne. Aga tegelikult pole mingit mõtet oma egoga lehvitama minna ning hakata õigust taga nõudma, et kes siis ikkagi rohkem süüdi on ja kes võidab võistluse selles, kel on rohkem valus. Jah, sul on valus. Jah, ta käitus sitasti. Aga ilmselt on ka tal valus ja ilmselt tema silmis käitusid sina sitasti. Lõppeks: so what? Omaenda sita peame me ikka ise läbi töötama ja tema (või tema peale karjumine) sind selles ei aita. Mis aga ei tähenda, et sul poleks õigus neid tundeid tunda, lihtsalt leia tervislik viis need välja elada. ÄRA SAADA NEID KIRJU ÄRA. ÄRA HELISTA TÄIS PEAGA. ÄRA TŠÄTI TÄIS PEAGA. Bloki ta number, kustuta meiliaadress, midaiganes – ära saada seda jauramist talle ära. Tuleviku-sina tänab sind.
11. Ja kui sa oled valmis edasi liikuma, siis püüa seda teha aeglaselt. Jah, ma ka ei tea, mis on “aeglaselt” ja ma ka tegelt ei tea, millal on “jälle” okei astuda järgmisesse monogaamsesse suhtesse. (Lisasin monogaamse, sest mitme inimesega deitimine on ka täiesti okei ja paljud teevad seda, aga vähemalt mina konkreetselt hetkel olen monogaamne.) Aga võta asja aeglaselt. Püüa aru saada, millised hirmud on alateadlikud. Millised omadused, mida sa uuele silmarõõmule omistad, on tegelikult vaid projektsioon või soovmõtlemine. Millised tema omadused on tegelikult täiesti okeid omadused, mis vaid tekitavad sinus vastandlikke tundeid, sest meenutavad kaude eksi. Aga saa ka aru, millised omadused võivad tegelikult olla ohumärgid – ja et sa oled ohtlikult lähedal kordamas eelmisi vigu.
12. Sinuga saab kõik korda. Ausalt saab. Kõik saab korda. See võib tunduda lõputu ja võib tunduda, et see valu ei saa iialgi läbi ja võib tunduda, et sa ei armasta kunagi ja võib tunduda, et ammugi ei armastata sind kunagi (mis on tõsi mõttes, et kuniks sa ise end ei armasta ja endaga rahu ei tee, ei saagi keegi sind armastada)… Aga aeg tõesti parandab paljud haavad. Mitte kõik, paljudest jääb armkude. Aga sa liigud edasi, sammhaaval. Püüa olla hetkes, püüa olla uhke enda üle iga üleelatud päeva üle. Loo endale rutiinid ja pea neist kinni – ning kiida end, kui oled suutnud edukalt millegagi hakkama saada, olgu selleks pisimgi asi. Jah, ükskord tuleb hommik, kui sa ei mõtle esimese asjana enam lahkumineku peale. Tuleb päev, kui õhtuks sa avastad, et sa polegi nutnud. Tuleb päev, kui sa ei mõtle kordagi eksi peale. Ja tuleb nädal, kuu… Ja sa saad aru, et see on möödas. Sa oled teiselt poolt välja tulnud.
Üks huvitavamaid asju elu juures on see, et ta juhtub nii märkamatult. Muudkui teed oma väikeseid asju, rühmad läbi igapäevase rutiini – ikka see hommikukohv, lasteaed, commute tööle, võileib, naer, nali, tõlk-tõlk-artikkel-artikkel-podcast, kohv, lõuna, veel tõlktõlktöötöö, commute koju, toidupood, lasteaed, õhtusöögi rabelemine, ise väsimusest poolsurnud, veel tööd, laps magama, kalasilmil lae vahtimine, rahutu uni, hommikukohv… jne.
Ja siis ühel hetkel ootamatult on kõik teistmoodi.
Ning midagi suurt ei peagi selleks juhtuma. Teed oma pisikesi asju, aga kuskil taustal rattad tiirlevad, otsused valmivad, masinavärk teeb sinust sõltumatult oma tegemisi – ja ongi käes see hetk, kui saad aru, et woah, tere, Elu, pole ammu kohtunud, kas ma pean nüüd võtma vastu mingeid otsuseid taas? Ahah et peangi? Ja et soovituslikult võiks need otsused olla sellised potentsiaalselt elumuutvad? AGA KAS TE SIIS EI TEA, ET MA VAID MÄNGIN TÄISKASVANUT JA MUL POLE AIMUGI, MIDA MA TEGEMA PEAKS?!
**
Mul on nii hästi meeles, kuidas kunagi ülikooliajal (BA, mitte MA) ütles üks armas kursaõde, kui tulevikuplaanidest rääkime, et tal pole erilisi ambitsioone. “Ma tahaksin lihtsalt teha oma väikesi asju,” ütles ta ja see mõte jäi mulle meelde, kuna haakus minuga nii hästi. See on täpselt see, mida mina tahan teha. Teha lihtsalt oma pisikesi asju. Ning vahel ootamatult mind tabab teadmine, et võibolla see, mida mina pean “pisikesteks asjadeks”, tegelikult teatud skaalal pisikesed polegi.
Näiteks olen ma nüüd veetnud umbes veerandi oma puhkusest mõeldes nii intensiivselt tööle, et natuke ausalt öeldes juba ajab närvi, et ma oma vähest järelejäänud puhkuseaega sellele raiskan. Aga, saate aru, ma pean sellele mõtlema, sest Elu. Ma pean tegema vist mingeid otsuseid ja tegelikult pole see mingi uus asi – igaks kevadeks olen ma end nii katki töötanud, et tean, et mind päästab vaid täielik väljalülitamine igasugustest tööga seotud asjadest.
Aga noh, läks nii, et sel korral ei saanud, pean ikka tööst mõtlema. Nagu ka eelmisel kevadel, mõtlen ka praegu, mis peaks olema mu järgmine samm. Sest ma juba pole sellist tüüpi tegelane, kes leiab mingi sobiva nahktooli, vajub sinna, ning siis teeb 20 aastat ühte ja sama, eriti midagi muud tahtmatagi (ehk väike palgatõus mõne aasta tagant, et toidukorvi PÖÖRASTE hindadega ikkagi järjel püsida). Kuigi ka see on täiesti aktsepteeritav “pisikeste asjade tegemine” ja ma isegi kadestan neid inimesi, kes pealtnäha kunagi seda kihelust ei tunne, mida mina (umbes igal kevadel) tunnen. Et kuhugi peaks edasi, midagi peaks veel, midagi võiks teistmoodi – ja samas ikkagi selles sfääris, et “tahaks teha oma pisikesi asju, aga äkki tuleb mõni uus äge pisike asi, mida veel saaks teha ja ära dakistada”.
Sest näiteks pole olemas töökuulutust, millele kandideerides saaks teha sellist tööd nagu mina teen. Ma olen kuidagi käigult oma töö endale loonud ja ma saan aru, et see on täiesti uskumatu privileeg. Ma olen juba viimased 3-4 aastat imestanud, kuidas see ikka saab olla nii, et kõik need asjad, mida olen terve oma elu jooksul teinud (mu CV võiks olla vähemalt 8 lehekülge pikk, aga ma olen loobunud seal loetlemast juba asju, mis enam ei tundu väga relevantsed, kuigi ometi loomulikult on andnud iga kord väärtusliku kogemuse), on osutunud täiesti asendamatuteks tegemaks just seda, mida ma praegu teen.
Ehk seetõttu ongi nii raske ette kujutada, mis see järgmine samm peaks olema. Ma ei ole vist end kunagi päriselt ajakirjanikuks pidanud, mäletan, et nimetasin end kunagi lugude jutustajaks, nüüd pean end pigem meelelahutajaks, kes siiski vahel ka jutustab olulisi (ja valusaid) lugusid, muidugi olen ma lisaks veel vastikult valjuhäälne femmar, keda ajavad valged keskealised heteromehed ja nende teatud tõmblemised ja arvamusavaldused kohati nii närvi, et ei saa vait olla… Aga ma pole ainult üks või teine või kolmas, ikka kõikide nende asjade kombinatsioon. Ja kui ma peakski minema vaatama töökuulutusi, siis ma lihtsalt ei näegi seal ilmselt midagi sellist, mida ma tahaks teha “järgmise sammuna” (kui tuleb see hetk see samm teha) – sest kõik need asjad, mida ma armastan tööna teha, on kuidagi sujuvalt töö käigus (hehe) kujunenud.
Noh, muidugi võiks ma jälle oma firma luua ja teha selle alt sadu erinevaid asju, aga kuniks mul on üks hing veel toita ja määratus koguses laene, siis on palgatöö siiski see, mida ma järgmised aastad teen.
Muidugi on võimalus, et mingil hetkel teen mingi täieliku kannapöörde karjääris ja need mu “pisikesed asjad” kolivad näiteks tagasi blogisse või leian ma muu viisi, kuidas oma loome- ja inimeste meelte lahutamise vajadust rahuldada (aga kujutage siis ette mõnda respektaablit firmat, kes tahakski ehk väga kompetentset kommunikatsioonitöötajat – aga kes vabal ajal armastab podcastis seksist rääkida).
Õnneks muidugi on tänapäevane töömaastik nii kirju ja tõsiasi, et ma jään täpselt sellesse kõige magusamasse millenniumilaste generatsiooni – haiglase vabadus- ja loomevajadusega, kuid samas piisavalt mõistlik ja konservatiivne, et aru saada, miks beanie bag ja lauajalka ei ole ilmtingimata asjad, mis peaksid olema lepingusse sisse kirjutatud – ehk tagavad selle, et misiganes mu teele ka millaski veereb, sobib see mulle ja mina sobin sellele…
Oh, mõelda, ja ma oleks peaaegu läinud siiski õppima proviisoriks. KUI MÕNUS oleks elu, ja KUI PINGEVABA – muudkui aga õpid ja arened ravimite vallas, nõustad ja aitad, kogud ravimifirmade tasuta pastakaid ja ee… okei, mul pole aimugi, milline on proviisori argipäev, aga ma usun, et nad ei pea vist igal kevadel maadlema läbipõlemiskriisiga, sest… lihtsalt öeldes, KUSKILT KIHELEB JA EI TEA, KUIDAS JA MIDA PEAKS SÜGAMA.
Aga, mis peamine, mu crew töö juures on da best ja tegelikult, lõppeks, nagu ütleks Merit Kopli: “Inimesed on ainsad, kes tegelikult on olulised.”
