Arvamus Gunnar Okki poolt koostatud “Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raporti” kohta
Arutelud Eesti kõrghariduse- ja teaduse valdkonna arendamise ja kvaliteedi tõstmise üle on vajalikud. Tõenäoliselt ei sea keegi kahtluse alla ka kõrghariduse ja teaduse rahvusvahelise konkurentsivõime ja majandusliku jätkusuutlikkuse suurendamise vajadust.
Antud teemale on püütud lahendusi leida alates taasiseseisvumise algusest, kuid asjalikele aruteludele ei ole järgnenud häid ja toimivaid tulemusi. Iga uus ametisse astunud haridusminister algatas kõrghariduses ja teaduses järgmise reformi, ilma et eelnevaid oleks suudetud tegelikkuses alustada või veel vähem, lõpule viia. Nendel reformidel on aga üks ühine nimetaja – tegemata on jäetud põhjalik majanduslik analüüs, samuti analüüs pikemas perspektiivis erialase koolituse vajaduse kohta.
Raportis antakse taas soovitus kõrgkoolide ja teadusasutuste võrgu ümber kujundamiseks – tulevikus peaks jääma Eestisse kolm ülikooli ning nendega liidetud erinevad rakenduskõrgkoolid ja teadusasutused. Ja seda tehakse jälle sisulise ja põhjendatud analüüsita. Iga liitmine peab olema põhjendatud, ka siis kui raport kujutab endast omalaadset eksperthinnangut. Teisest küljest ei pruugi erinevate tegevusvaldkondade, eesmärkide ja ülesannetega kõrgkoolide ja teadusasutuste meelevaldne ühendamine (nt muusika vs tervishoid) anda positiivset efekti ning võib viia hoopis ebapädevate juhtimisotsusteni. Ühtlasi ei peaks liitma väikseid, kuid iseseisvaid ja tulemuslikke teadustöid teostavaid uurimisgruppe (nt Eesti Keele Instituut) suurte asutuste juurde.
Kui ühelt poolt antakse soovitus konsolideerida kõrgkoolide ja teadusasutuste võrk, siis teiselt poolt tehakse ettepanek sisuliselt nelja uue ettevõtte moodustamiseks. Kas see on majanduslikult põhjendatav ja jätkusuutlik?
Oleme seisukohal, et sellist reformi Eesti kõrghariduses ja teaduses ei ole vajadust teha seni, kuni pole läbi viidud põhjalikke uuringuid ja analüüse selle kohta, mis on hetkel toimivas süsteemis hästi, mis halvasti ning, mis on takistuseks meie riigi edasisele arengule. Samuti peaks välja tooma, mis muutub õppe- ja teadustöös reformiga paremaks ning millist majanduslikku efekti soovitakse saavutada. Alles siis saab hakata arutlema muudatuste vajalikkuse üle. Hoolimata sellest, et eelmisest haridusreformist pole veel õieti toibutud ja võib-olla pole suudetud ka kõike vajalikku lõpule viia, antakse juba soovitusi uue algatamiseks. Seega, alustame järjekordse, üha süveneva segaduse tekitamisega. Samas tuuakse raportis välja, et muudatuste tulemusi saab objektiivselt hinnata kõige varem kümne aasta pärast. Sel juhul, kas meil siis veel on mida hinnata?
Mõneti kummastav oli lugeda soovitust hinnata Eesti ülikoolide õpetamise ja teadusasutuste teadustöö kvaliteedi vastavust tänapäevastele standarditele. Kas praegu toimivas süsteemis hariduse kohustuslik kvaliteedihindamine ning teadus- ja arendustegevuse evalveerimine ei täida juba seda ülesannet?
Oleme kategooriliselt vastu emakeelse õppe väljatõrjumisele kõrgkoolidest, samuti tasulise õppe sisseviimisele Eesti üliõpilastele. Ka ei peaks ära kaotama kõiki nn dubleerivaid õppekavasid – sel juhul muutuks haridus valdkonniti ühetaoliseks, kaovad valikuvõimalused ning õppekvaliteet võib konkurentsi puudumisel halveneda. Kaotajaks jäävad nii üliõpilased, kui ka pisut kaugemale mõeldes – ettevõtted. Lisaks on vastuvõetavate üliõpilaste arvu planeerimine ainult erialase töö saamise ja töötasu suuruse järgi ilmselgelt liiga pealiskaudne.
Raportis on tippülikoolide edukuse tegurina välja toodud kombinatsioon nende vabadusest, autonoomiast ja professionaalsest juhtimisest. Kui Eestis soovitakse saavutada ülikoolide kõrgemat taset, kas siis ei peaks edaspidi vältima akadeemilisse keskkonda sobimatut juhtimise politiseerimist kuratooriumide kaudu?
Igasuguste reformide ja tegevussuundade koostamisel loetakse muuhulgas üles õppejõudude ja teadurite kohustused, vajalikud oskused ja neile esitatavad nõuded. Samas unustatakse täielikult ära akadeemilise kogukonna sotsiaalsed küsimused – töötasud, töötingimused jms. Ka nimetatud teemad vajavad reformide plaanimise käigus enam käsitlemist ja lahendamist.
Leiame, et antud raportis kajastatud tegevussuunad nõuavad laiemat ühiskondlikku diskussiooni ning nendega seotud asutuste arvamustega arvestamist. Selliseid radikaalseid reforme ei peaks läbi viima nn ülevalt-alla otsustega.
UNIVERSITASe juhatus
