Vietnam
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2014) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Vietnami Sotsialistlik Vabariik
vietnami Cộng hòa Xã hội Chủ nghĩa Việt Nam |
|||||
|
|||||
Riigihümn | Tiến Quân Ca | ||||
Pealinn | Hanoi | ||||
Pindala | 329 560 km² | ||||
Riigikeel(ed) | vietnami | ||||
Rahvaarv | 94 444 200 (2016)[1] | ||||
President | Trần Đại Quang | ||||
Peaminister | Nguyễn Xuân Phúc | ||||
Iseseisvus | 2. september 1945 | ||||
Rahaühik | dong (VND) | ||||
Ajavöönd | maailmaaeg +7 | ||||
Tippdomeen | .vn | ||||
ROK-i kood | VIE | ||||
Telefonikood | +84 |
Vietnam (ametliku nimega Vietnami Sotsialistlik Vabariik) on riik Kagu-Aasias Indohiina poolsaare idarannikul. Piirneb Hiina, Laose ja Kambodžaga.
Rohkem kui poole riigi aladest hõlmab tiheda metsaga kaetud Annami mäestik. Tihedama asustusega ja ühtlasi kõige tegusamalt haritavad alad paiknevad Hồng Hà ja Mekongi jõe ääres.
Teise maailmasõja järel oli Vietnam kaheks jagatud, pärast Vietnami sõda (1962–1975) ühendas kommunistlik Põhja-Vietnam riigi taas. Tänapäeval on Vietnam üheparteiline riik, mida juhib kommunistlik partei. Alates 1986. aastast on valitsus järginud liberaalset, doi moi (uuendamise) nimetuse all tuntud majanduspoliitikat.
Sisukord
Poliitiline areng[muuda | muuda lähteteksti]
1996. aasta keskel toimunud kommunistliku partei 8. kongressil tehti ettepanekuid partei ümberkujundamiseks. Partei juhtkond, kes 1950–1970 võitles prantslaste ja ameeriklaste vastu, ei soovi poliitika demokratiseerimise oludes võimust loobuda. Vietnam toimib ikka veel endise, kommunistliku elukorralduse järgi. 146-liikmeline keskkomitee valib 17-liikmelise poliitbüroo. Kõrgeim võimuorgan on uue poliitbüroo alaline komitee. Võimu jagub ka allapoole riigiettevõtete juhtidele, kes kõik on partei liikmed. Ent sellise seaduslikkuse hoidmine ilma majandusideoloogia keskse programmita ei ole kerge. Tuntakse muret sellepärast, et partei on saamas lihtsalt nn. võimuparteiks. Ometigi ollakse ka reformi vastu, sest kardetakse, et kolhooside ja riigiettevõtete kaotamisega libiseb käest otsustav võimuhoob.
Mõni vaatleja peab Vietnami juba järgmiseks Aasia tiigriks. See on alles kauge tulevikunägemus, ehkki eeldusi on kindlasti. Täieliku turumajanduse saavutamise aluseks on peamiselt põhjaosas paiknevate maavarade varud ja kapitalipuuduses vaevlevale majandusele lääneriikidelt antav abi. Põhimured on erasektori arendamine ja inflatsiooni talutaval tasemel hoidmine. Valitsuse rahaliste vahendite õigele alusele viimiseks on vaja rakendada uut maksukorraldust. Isegi enne Nõukogude Liidu lagunemist oldi Vietnamis veendunud, et tsentraliseeritud plaanimajandusel on raskusi. Eraettevõtluse ergutamine algas 1988. aastal. Enamik raha paigutatakse nafta- ja gaasitööstusse, turismi, kinnisvarasse ja kergetööstusse.
Vietnami majanduse tugevuseks peetakse mitmekülgsed varusid, soodsat asendit Ida-Aasias ja palju odavamat tööjõud kui teistes uustööstusmaades nagu Malaisia ja Tai. Samas teevad nõrgad ettevõtted täielikule turumajandusele ülemineku raskeks, toimub tohutu sõjajärgne taastamistöö ning riik on sõltuvus lääneriikide, Jaapani ja Hiina abist.[viide?]
Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]
Vietnam jaguneb 58 provintsiks (tỉnh) ja 5 keskalluvusega linnaks (thành phố). Keskalluvsega linnad on Cần Thơ, Đà Nẵng, Hải Phòng, Hanoi ja Hồ Chí Minh. Provintsid on:
- An Giang
- Bắc Giang
- Bắc Kạn
- Bạc Liêu
- Bắc Ninh
- Bà Rịa-Vũng Tàu
- Bến Tre
- Bình Định
- Bình Dương
- Bình Phước
- Bình Thuận
- Cà Mau
- Cao Bằng
- Đắk Lắk
- Đắk Nông
- Điện Biên
- Đồng Nai
- Đồng Tháp
- Gia Lai
- à Giang
- ải Dương
- Hà Nam
- Hà Tĩnh
- Hậu Giang
- Hòa Bình
- Hưng Yên
- hánh Hòa
- Kiên Giang
- Kon Tum
- Lai Châu
- Lâm Đồng
- Lạng Sơn
- Lào Cai
- Long An
- Nam Định
- Nghệ An
- Ninh Bình
- Ninh Thuận
- Phú Thọ
- Phú Yên
- Quảng Bình
- Quảng Nam
- Quảng Ngãi
- Quảng Ninh
- Quảng Trị
- Sóc Trăng
- Sơn La
- Tây Ninh
- Thái Bình
- Thái Nguyên
- Thanh Hóa
- Thừa Thiên-Huế
- Tiền Giang
- Trà Vinh
- Tuyên Quang
- Vĩnh Long
- Vĩnh Phúc
- Yên Bái
Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Majanduse liberaliseerimine on Vietnami ja USA suhteid parandanud. 1993. aastal tühistas Washington lõpuks abi embargo, lubades Maailmapangal alustada investeerimist ümberkujundamisse ja USA kompaniidel üritada lepinguid saada. Täielikud diplomaatilised suhted kehtestati 1995. aasta keskel. Pärast Vietnami väeosade väljaviimist naaberriigist Kambodžast 1989 paranesid suhted Hiinaga, ehkki piirivaidlused on endiselt pingeallikaks. Punaste khmeeride rünnakud Kambodžas elavate vietnamlaste vastu on rikkunud Vietnami ja Kambodža suhteid.
Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Vietnami kirjakeel tekkis 14. sajandil. Esimene kirjandusklassik oli Nguyen Trai. 16.–17. sajandil sugenes ühiskondlik õiglusetuse teema, viljeleti ka loodus- ja isikulüürikat. 18.–19. sajand oli kirjanduse õitseaeg, mil viljeleti kolonialismivastast kirjandust. 20. sajandil tekkisid seni domineerinud värsskirjanduse kõrvale realism, proosa ja draama. 1920.–1930. aastail ilmnes Euroopa mõjul uusromantismi, kuid ühiskondlike vastuolude tugevnedes sai valdavaks kriitiline realism. 1950. aastaist alates kajastab kirjandus aktuaalseid probleeme: sotsialismi ehitamist ja kangelaslikku võitlust USA agressoritega. Lüürika peateema on sotsialismiajastu inimese kujunemine.
Kunst[muuda | muuda lähteteksti]
Algselt mõjutas Vietnami kunsti India kunst. Ehitati buda kloostreid ja rikkaliku dekooriga templeid. 10. sajandil algas Vietnami põhjaosas Hiina kunsti mõjuaeg. 15.–18. sajandil lisandus skulptuuris ehitusplastikale portreekunst, maalikunsti sugenes enamasti usulise sisuga fresko, hiljem portree. Keskajast alates viljeleti rahvapärast puugravüüri. Käsitöös on tähelepandavad kullassepakunst, luunikerdus ja lakitöö. 19.–20. sajandil hakkas mõju avaldama prantsuse kunst. Sotsialismiajal kujunes domineerivaks suunaks sotsialistlik realism.
Muusika[muuda | muuda lähteteksti]
16. sajandil rajati esimesed muusikaühingud ja asutati õukonna orkester, milles peale Vietnami rahvapillide oli Hiina omi. Nüüdisajal on tähtis osa patriootilisel ja rahvalaulul. Traditsioonilised teatriliigid on hat cheo ja hat tuong. Viljeletakse eriti hat cheo teatrist lähtuvat ooperit. 1960 sai alguse ballett. Hanois on konservatoorium, sümfooniaorkester, rahvapilliorkester, koor ning riiklik laulu- ja tantsuansambel.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Iseseisvad riigid: Afganistan | Araabia Ühendemiraadid | Armeenia | Aserbaidžaan | Bahrein | Bangladesh | Bhutan | Brunei | Egiptus | Filipiinid | Gruusia | Hiina koos Macau ja Hongkongiga | Ida-Timor | Iisrael | India | Indoneesia | Iraak | Iraan | Jaapan | Jeemen | Jordaania | Kambodža | Kasahstan | Katar | Kuveit | Kõrgõzstan | Küpros | Laos | Liibanon | Lõuna-Korea | Malaisia | Maldiivid | Mongoolia | Myanmar | Nepal | Omaan | Pakistan | Põhja-Korea | Saudi Araabia | Singapur | Sri Lanka | Süüria | Tadžikistan | Tai | Türgi | Türkmenistan | Usbekistan | Venemaa | Vietnam
Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia | Golani kõrgendikud | Hiina Vabariik | Lõuna-Osseetia | Mägi-Karabahh | Palestiina | Põhja-Küpros | Tiibet