Šariaat

Šariaat (araabia keeles شريعة sharī‘ah) on Koraanil ja sunnal põhinev islami usu-, õigus- ja moraalinormide kogum.

Sõna tähendab algselt teekonda joogikohta. Šariaadi mõiste pärineb Koraanist (s 45:18), kus sharī‘ah tähendab seadust, mille on ilmutanud Jumal.

Šariaat tekkis Araabias jt islamimaadel 7.–12. sajandil. Šariaat sätestab üksikisiku ja kogu ühiskonna käitumise usukultuse ja muude eluavalduste valdkonnas. Rituaalsed tavad nagu igapäevane palvetamine, almuse andmine, paastumine, palverännak on väga olulised šariaadi osad.. Šariaat erineb näiteks Eesti õigussüsteemist oluliselt sellepärast, et tegemist pole lihtsalt jurisprudentsi alaga. Kuigi see hõlmab samuti eetikat, siis erinevus seisneb selles, et see hõlmab ka maailmakäsitlust ja on koos sufismiga islami elulaadi sakraalne paradigma, mille lähtealus on ilmutus.

Šariaadi tõlgendamise, süstematiseerimise, rakendamisega tegeleb islami õigusteadus fikh. Šariaadiga seoses olevad õpetuse- ja usueluküsimused kuuluvad vaimulike juristide (ulama; Indias, Iraanis ja Türgis nimetatakse mulladeks) pädevusse. Tariqat – inimese sissepoole pöördunud usklikkus – leiab väljenduse dervišite tegevuses.

Šariaat võib vaadata nagu puud. Õiguse algpõhimõtteid (nn tüvi; see on tegelik šariaadi valdkond) ning nende arendusi (nn oksad; fikhi valdkond) eristatakse nn iemdis’test, millel puudub alus pärimuses. Šariaadi sätteid on liigitatud mitut moodi; tavaliselt jaotatakse need usukultuse ja -õpetise valdkonda kuuluvaiks (al ibadat, enamasti on need kõikidel uskkondadel ühised) ja muid eluvaldkondi, eelkõige inimestevahelisi suhteid käsitlevaiks (almu*amilät); need hõlmavad nt maksustamise, lepingute sõlmimise, abielusuhted, pärimise, kuriteod ja karistused, riigikorralduse, sõjapidamise ja suhted teiste riikidega, asjaajamise ja kohtu ning inimeste tegude hindamise. Ajaloo vältel on tekkinud suur hulk tõlgenduslikke tavasid ja koolkondi, nt sunnitide 4 mazhab’i, šiitide harud lahknevad ka šariaadi tõlgendamises. Seaduste rakendamisel on olnud määravad kohalik tava (šariaat toimis enamasti koos tavaõiguse urfi ehk adat’iga) ning riigivõimu huvi. 19. sajandi teisel poolel hakkasid šariaati mõjutama Euroopa õigussüsteemid. Näiteks Osmanite riigis eemaldus šariaat oluliselt riigi-, kaubandus-, haldus- ja kriminaalõiguse valdkonnast. Tänapäeval on paljudel islamimaadel (nt Saudi Araabias, Pakistanis, Iraanis ja Sudaanis) üritatud šariaadi toimimisvaldkonda taas laiendada.

Šariaadi 3 komponenti

Šariaadil on kolm komponenti: usk, iseloom ja teod. Vaid väike osa “teo” komponendist seostub seadusega. Kõigest 80% koraani 6236 värsist on konkreetsest õiguslikest ettekirjutustest. • Usu komponent käseb moslemitel uskuda jumalasse, inglitesse, prohvetisse, ilmutusse ja teistesse metafüüsikalistesse ja füüsilistesse usu aspektidesse. • Iseloomu osas käseb šariaat moslemitele püüelda selliste omaduste poole nagu alandlikkus, lahkus ning vältida selliseid omadusi nagu valetamine ja uhkus. • Teod hõlmavad jumalaga seotud toiminguid nagu palvetamine, paastumine, palverännak ja teiste inimestega seotud teod, näiteks abielu, kuritegu ja äri.

Mõningaid teiste inimestega seotud tegusid võib reguleerida riik, samas teod, mis on seotud jumalaga (kaasaarvatud usk ja iseloom) on indiviidi ja jumala vahelised. Hoolimata sellest on mõned moslemienamusega riigid kriminaliseerinud šariaadi usu, iseloomu ja tegude komponentide poolt seatud ettekirjutuste rikkumised.,

Šariaadi ajalugu

Esialgne ühtlane islami kogudus killustus õpetuslike ja võimutülide tagajärjel. Esimesena eraldusid haridžiidid, 660-aastail jagunes põhikogudus sunniitideks ja šiiitideks. Enamik islamiusulisi kuulub sunniitide hulka. Nad on säilitanud suhtelise ühtsuse, šiiidid on see-eest jagunenud paljudeks harudeks. Arvukaimad on imamiidid ehk 12 imaami šiiidid ja ismailiidid. Islami õpetuse ja usuliste institutsioonide areng stabiliseerus 11.–12. sajandil. Sellest ajast pärinevad jurisprudents (fikh), teoloogia (mõjukaim al-Ašari koolkond) ning vaimuliku hariduse süsteem (medrese). Sel ajal kinnistusid vaimulike võimupiirid, šariaadi ja sufismi usukäsitlus ühiskonnas ühtlustati (al-Gazali)..

Šariaat süstematiseeriti umbes 8.–10. sajandil. Umbes 200–300 aastat hiljem sai Muḩammad oma esimese ilmutuse. Paljud inimesed usuvad, et 10. sajandi lõpus olid peamised šariaadi komponendid suuresti paika pandud. Seda arvestades sunnivad muutused islami ühiskonnas vaatama šariaati taas uute tõlgendustega, mis on väljendatud fatwa’des (religioossetes ediktides) ning õiguslikes arvamustes..

Šariaadi positsioon erinevate riikide õigussüsteemides

Šariaadi tõlgendamisega tegelevad juristid, keda nimetatakse fuqahaa’deks. Nad vaatavad mingi seaduse rakendamise praktilisust aja ja koha raamides. Kohtades, kus šariaadil on ametlik staatus, tõlgendavad seda kohtunikud, keda nimetatakse gadi’deks. Fikhi tõlgendused jagavad inimeste käitumise 5 kategooriasse:

1. kohustuslik
2. soovitatav
3. neutraalne
4. mittesoovitatav
5. keelatud.

Ilmalikud ja šariaadi kohtud eksisteerisid koos islamimaades. Šariaadikohtud võtsid tihti vastutuse perekonnaõigust puudutavates asjades. Euroopa kolonisatsiooniga kodifitseeriti paljud neist õiguslikest seisukohtadest tsiviilõigusse.

Professor Jan Michiel Leideni Ülikoolist jagab moslemiriikide õigussüsteemid kolme kategooriasse:

1. klassikalised šariaadisüsteemid
2. ilmalikud süsteemid
3. segasüsteemid

Klassikalise šariaadisüsteemiga riikides on šariaadi ametlik staatus või suure kraadiga mõju õigussüsteemile ning see hõlmab perekonna- ja kriminaalõigust, mõningates kohtades isiklikke uskumusi, kaasaarvatud karistusi usust taganemise, jumalateotuse ning mitte palvetamise eest. Nende riikide hulka kuuluvad Egiptus, Mauritaania, Sudaan, Afganistan, Iraan, Iraak, Maldiivid, Pakistan, Katar, Saudi-Araabia, Jeemen ning teatud regioonid Indoneesias, Malaisias, Nigeerias, Rootsis, Saksamaal ja Araabia Ühendemiraatides.

Moslemienamusega riikides on kõige tavalisemad segasüsteemid. Üldiselt rääkides katab šariaat perekonnaõiguse, samas kui ilmalikud kohtud tegelevad kõige muuga. Nende riikide hulka kuuluvad: Alžeeria, Komoorid, Djibouti, Gambia, Liibüa, Maroko, Somaalia, Bahrein, Bangladesh, Brunei, Gaza sektor, Jordaania, Kuveit, Liibanon, Malaisia, Omaan ja Süüria.

Šariaadil pole aga mitte mingisugust rolli järgmistes moslemiriikides: Burkina Faso, Tšaad, Guinea-Bissau, Mali, Nigeeria, Senegal, Tuneesia, Aserbaidžaan, Kasahstan, Kõrgõstan, Tadžikistan, Türkmenistan, Usbekistan, Albaania, Kosovo ja Türgi.

Mõnedel riikidel on moslemivähemusele mõeldud islami perekonnaõiguse kohtud: Eritrea, Etioopia, Ghana, Keenia, Tansaania, Uganda, India, Iisrael, Singapur, Sri Lainka, Tai ja Ühendkuningriik. Ameerika Ühendriikides sellised islami kohtud puuduvad, kuid vahel tuleb kohtutel oma otsustes islami seadusega arvestada. Näiteks peab kohtunik tunnistama moslemiriigis sõlmitud islami abielulepingut, et lahutada abielu USA-s. Mõned islami õpetlased leiavad, et tõelist islami usku ei saa riik peale suruda, mistõttu usk šariaati peaks tulenema ainult isikust endast ja see ei peaks olema riigi poolt peale surutud..

Halal-sertifikaat ja haram

Halal tähendab araabia keeles "seaduslik". Terminit halal kasutatakse tavaliselt kirjeldamaks midagi, mida moslemid tohivad süüa, juua või kasutada. Sama kinnitab toodete kohta halal-sertifikaat. Sõna halal vastandmõiste on haram. Haram'i alla kuuluvad (siinkohal on toodud ainult erinevused meie tabudest): sealiha ja selle subprodukte, valesti tapetud ja enne tapmist surnud loomi; loomi, keda pole tapetud Allahi nimel; lihasööjatest loomi ja väljapoole ulatuvate kõrvadeta maismaaloomi; verd ja verest valmistatud toidukaupu; alkoholi ja teisi toksilisi jooke.

Šariaadi seadustikud

Karistusseadustik

Islamiusk näeb rikkumiste puhul ette karmid karistused. Paljud nendest karistustest on võetud kontekstist välja, ära muudetud või nõuavad peaaegu võimatul tasemel tõendite kogumist.. Kuriteo sooritamine teise inimese suhtes, mõrvast kallaletungini, on arhailise printsiibi kohaselt karistatav samaga tasumisega (qiṣāṣ). Mõrvar hukatakse, kallaletungijale vastatakse samaga. Sedatüüpi rikkumised kuuluvad rohkem tsiviilõiguse kohaselt tekitatud kahju alla. Seda seetõttu, et mitte riigil, vaid kas ohvril või tema perel on õigus võtta kahju tekitanu kohtulikule vastutusele ja nõuda kas kompensatsiooni või vereraha (diyah) kättemaksu asemel.

Karistus (hadd) on paika pandud kuue kindla kuriteo jaoks:

• surm apostaasia ja maanteeröövi eest;
• käe amputeerimine varguse eest;
• kividega surnuks loopimine abieluväliste seksuaalsuhete eest (zinā), kus rikkuja on abielus inimene;
• 100 piitsahoopi mitte abielus olevatele inimestel, kes on olnud seksuaalsuhetes;
• 80 piitsahoopi tõestamata voorusetuse süüdistuse (gadf) eest ja ükskõik millise joovastava joogi tarbimise eest.

Väljaspool hadd’i kuritegusid on nii rikkumiste kindlakstegemine kui ka määratava karistusõiguse kaalutlemine kohtute kätes. Kui kedagi soovitakse abielurikkumises süüdi mõista, peab seda tegu olema näinud neli tunnistajat, mis on üsna haruldane. Koraan näeb ette ka varaste käte amputeerimise, kuid (seda tihtipeale kas unustatakse või ei mainita) mitte siis, kui varas on oma tegu kahetsenud.

Teised šariaadi õpetlased ütlevad, et taolist karistuste süsteemi saab kehtestada vaid kõrgete moraalistandartidega ühiskonnas, kus kõigi vajadused on rahuldatud (seega välditakse kihku varastada või teisi kuritegusid sooritada). Mõeldakse, et sellises ühiskonnas oleks kehalised karistused harva vajalikud. Seda arvestades, kehalisi karistusi on karistanud islami relvarühmitused sellistes riikides nagu Afganistan, Somaalia ja Süüria ning valitsused Iraanis, Saudi Araabias, Acehi autonoomses provintsis, mis asub Indoneesias, ja mujal.

Tehinguõigus

Igal kaalutletud otsusevõimega (rāshid) inimesel on õigus teha tehinguid. See loetakse saabunuks füüsilise küpsuse või puberteediga. Arvatakse, et alla 12-aastased poisid ja alla 9-aastased tüdrukud pole veel jõudnud puberteediikka. Puberteet läbitakse selle arvamuse kohaselt 15-eluaastaks. Sellele, kes pole rāshid, määratakse eestkostja. Selleks peab olema vaimse puudega, lihtsameelne, pillava elustiiliga. Sellised inimesed saa tehinguid teha ilma eestkostja nõusolekuta. Seaduse põhiprintsiibid on kirjeldatud neljas harus: (1) müük (bay’) ehk omandi üleminek (2) rent (ijārah), omandi kasutusõiguse üleminek (3) kingi üleminek (hibah) (4) laen.

Perekonnaõigus

Abielu ja lahutus Islami õiguses on perekonnasuhted patriarhaalsed. Isadel on õigus sõlmida nii oma alaealiste kui ka täisealiste tütarde eest abieluleping. See reegel ei kehti ainult sellisel juhul, kui naine on varem juba abielus olnud. Antud olukorras on vajalik naise enda nõusolek, kuid isegi siis peab isa või teine meessoost abielu valvaja lepingu tema eest sõlmima. Šiitide ja Hanafi koolkonnas tohib kohustusliku abiellu sundida vaid alaealised tüdrukud, täiskasvanud naised tohivad abielulepinguid sõlmida ainult ise, kuid abielu valvur võib abielu annulleerida, kui valvatav on abiellunud inimesega allapoole tema sotsiaalset saatust.

Meestel on õigus polügaamiale ja nad võivad abielluda kuni nelja naisega. Mees on abielludes kohustatud naisele maksma tema mõrsjaluna. Ta on kohustatud oma naist toetama eeldusega, et naine on talle kuulelik mitte ainult kodustes asjades vaid ka sotsiaalsetes tegevustes ning käitumises. Naine, kes mehele ei kuuletu ja kodust lihtsalt lahkub, loobub oma õigusest ülalpidamisele. Lahutus võib olla lihtsalt poolte ühine kokkulepe (khulʿ), kui naine maksab abikaasale enda vabastamise eest rahalist tasu. Kõik koolkonnad välja arvatud hanafid leiavad, et naine võib säilitada juriidilise tasandi lahutuse osas, kui aluseks on mõni mehe poolt toime pandud abielu tingimuste rikkumine – julmus, hülgamine, suutmatus naist ülal pidada. Mehel on see-eest ainsana õigus ühepoolselt abielu naisest lahti ütlemisega (ṭalāq) lõpetada. Ṭalāq on kohtuväline protsess ja mehe motiivid lahutamisel ei ole kohtu või mõne teise organisatsiooni kontrollida. 3 korda korratud lahtiütlemine on lõplik ning tagasipööramatu abielu lõpetamine. Kui lahti öeldud on ainult korra, siis võib mees siiski naise 3-kuu pikkuse perioodi (ʿiddah) ajal oma ürtluse tagasi võtta. Ta võib seda naise raseduse ajal teha ka kuni lapse sünnini.

Laste õiguslik positsioon peres Laste õiguslik positsioon peres, mis puudutab nende eestkostet, ülalpidamist ja pärimisõigust, sõltub nende seaduspärasusest. Laps on seaduslik ainult siis, kui ta on eostatud abielusiseselt. Sunni õiguses ei eksisteeri isa ja tema ebaseadusliku lapse vahel mingisugust õiguslikku suhet; kuid eksisteerib õiguslik side lapse ja tema ema vahel. Eestkosteõigus (kontroll hariduse ja abielu üle) ning alaealiste laste vara kuulub isale või mehele, agnaadist sugulasele, kuid puhas õigus olla noorte laste eestkostja (selle õiguse nimetus: ḥaḍānah) juhul, kui vanemad on lahutatud, kuulub emale või naisele, emapoolsetele sugulastele.

Pärimisõigus

Indiviidi kontroll testamendi sisu üle on piiratud kolmandikule tema puhasvarast (see, mis jääb alles pärast matusekulude ja võlgade tasumist) ning kaks kolmandiku kinnisvarast pärandatakse õigusjärsetele pärijatele kohustuslike pärimisreeglite kohaselt. Sunniitide ja Šiitid pärimisskeemide vahel on fundamentaalsed erinevused. Sunni õigus on eelkõige pärimissüsteem agnaatidele või aṣabah’idele ehk suhulastele, kes on rohkem kui suguluseastme võrra surnust eemaldunud ning otsivad oma sugulust läbi meessoost sugulussidemete. Õigus pärandusele tehakse nende seas selgeks arvestades klassi, suguluseastet, veresideme tugevust. Seda agnaatilist süsteemi leevendavad ellujäänud abikaasa, piiratud arvu naiste ja mitteagaatide – tütarde, pojatütarde, ema, vanaemade, nõbude, ühise emaga õdede ja vendade – õigus pärida kindel osa kinnisvarast sobivates tingimustes. Kuid naised saavad ühe samast klassist, pärimisastmest ja sama veresidemega mehe pärimisosaga võrreldes ainult pool osa. Ühelgi naisel ega mitteagnaadist sugulasel pole agnaadi olemasolul õigust pärida. Kui lahkunust jäävad maha näiteks tema naine, tütrepoeg ja otsene agnaadist nõbu, piiratakse naine pärimisosa ühele neljandikule, tütrepoeg ei päri midagi ning nõbu pärib kolm viiendikku kinnisvarast.

Šiidid ei tunnista agnaatilise sideme kriteeriumeid. Lisaks koheldakse naisi paremini kui sunni õiguses. Nii ema- kui ka isapoolsed sidemed on võrdsed pärimisalused. Ellujäänud naine pärib samuti kindla hulga, kuid kõik teised sugulased jaotatakse kolme klassi:

1. vanemad ja otsesed pärijad;
2. vanavanemad, õed-vennad, nende järeltulijad;
3. onud-tädid ja nende järeltulijad.

Ükskõik milline esimese klassi sugulane välistab teise klassi pärija, teise klassi pärija omakorda kolmandad pärijad. Iga klassi sees on eesõigus puhtaverelistel sugulastel. Mees saab tavaliselt kaks korda suurema osa vastava naise osast.