Egiptus

Allikas: Vikipeedia
Egiptuse Araabia Vabariik
araabia جمهوريّة مصرالعربيّة
Jumhūrīyat Mişr al-‘Arabīyah
Egiptuse lipp Egiptuse vapp
Egiptuse lipp Egiptuse vapp
Egiptuse asendikaart
Riigihümn Bilādī Bilādī Bilādī
Pealinn Kairo
Pindala 1 001 450[1] km²
Riigikeel(ed) araabia keel
Rahvaarv 82 079 636 (juuli 2011)[1]
Rahvastikutihedus 82 in/km²
President ‘Abd al-Fattāḩ Khalīl as-Sīsī
Peaminister Sharīf Ismā‘īl
Iseseisvus 28. veebruar 1922
SKT 497,8 miljardit dollarit (2010)[1]
SKT elaniku kohta 6200 dollarit (2010)[1]
Rahaühik Egiptuse nael (EGP)
Ajavöönd maailmaaeg +2
Tippdomeen .eg
ROK-i kood EGY
Telefonikood 20

Egiptus on riik Aafrika kirdeosas, teda loetakse Lähis-Itta kuuluvaks. Egiptuse koosseisu kuulub ka Siinai poolsaar, mis asub Aasias. Egiptus piirneb Iisraeli, Liibüa ja Sudaaniga. Temast itta jääb Punane meri, põhja Vahemeri.

Egiptus kuulub suurima rahvaarvuga riikide hulka Aafrikas ja Lähis-Idas ning seal elab tänapäeval üle 82 miljoni inimese. Lõviosa rahvastikust elab viljaka pinnasega Niiluse orus ja deltas, mille pindala on ligi 40 000 km2. Enamuse riigi territooriumist moodustavad väga hõreda asustusega Sahara kõrbe alad. Ligi 50% rahvastikust elab linnades. Neist rahvarohkeimad on Kairo ja Aleksandria.

Egiptusel on väga pikk ajalugu, riigi alad on olnud püsivalt asustatud alates aastast 10 000 e.m.a.[2] Egiptuse kuulsaimad monumendid – Giza püramiidid ja Chephreni sfinks – rajati Vana-Egiptuse ajal, mis kuulus oma ajal kõige enam arenenud tsivilisatsioonide hulka. Memphise, Teeba ja Karnaki varemed ning Kuningate org (Luxori lähedal) pakuvad suurt huvi arheoloogidele ja turistidele. Egiptuse rikkalik kultuuripärand ja Punase mere äärsed kuurordid on muutnud turismitööstuse osa majanduses väga oluliseks, selles sektoris töötab umbes 12% kogu riigi töölistest.


Asend ja pindala[muuda | muuda lähteteksti]

Egiptuse topograafiline kaart.

Riik asub põhiliselt 22. ja 32. laiuskraadi ning 25. ja 35. pikkuskraadi vahel. Ulatuslikule territooriumile vaatamata elab väga kuiva kliima tõttu umbes 99% rahvastikust Niiluse orus ja deltas, mis moodustab riigi kogupindalast ligi 5,5%.[3] Suurem osa riigi pindalast võtavad enda alla väheste oaasidega kõrbed (Sahara, Liibüa kõrb, Araabia kõrb).

Egiptus piirneb läänes Liibüaga, lõunas Sudaaniga ning idas Gaza tsooni ja Iisraeliga. Egiptus asub strateegiliselt tähtsas asukohas – olles ühendussillaks Aafrika ja Aasia vahel ning Suessi kanaliga ka Vahemere ja Punase mere vahel (Atlandi ookeani ja India ookeani ühendus).[4]

Egiptuse pindala on 1 001 450 km2, millega ta on maailma riikide hulgas 30. kohal.[1] Pindala on pea sama suur kui kogu Kesk-Ameerika,[5] kaks korda suurem kui Hispaania,[6] neli korda suurem kui Suurbritannia [7] ja sama suur kui Texase ja California osariigid kokku[8].

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Üle Egiptuse leviv liivatorm.

Suuremas osas Egiptuses (v.a Siinai ja Vahemere rannikupiirkond) valitseb väga kuiv kõrbekliima. Vahemere rannikul on talved sademeterohked ja jahedad, suved kuivad ja kuumad.[9] Siinai poolsaare mägedes (kõrgemad tipud üle 2000 m) on õhutemperatuurid palju madalamad ja sademeid esineb rohkem võrreldes alasega samal laiuskraadil. Talvised külmakraadid on tavalised ja aeg-ajalt sajab seal lund.[9]

Sademeid esineb tavaliselt oktoobrist aprillini, kõige rohkem detsembris. Vahemere rannikupiirkonnas on aasta keskmine sademete hulk kuni 200 m, harva kuni 400 mm[10]. Lund esineb seal harva, rahet sagedamini. Aasta keskmised sademetehulgad vähenevad järsult lõuna suunas (nt Aleksandrias 193, Kairos 24 ja Assuanis 3 mm).[9]

Õhutemperatuuride erinevused on väga suured sisemaa kõrbealadel, seda eriti suvel, mil need võivad öösel langeda kuni +7 °C ja päeval tõusta kuni +43 °C. Talvisel ajal on kõrbealade temperatuurikõikumised väiksemad (öösel kuni 0 °C ja päeval kuni +18 °C). Aasta keskmised õhutemperatuurid tõusevad järk-järgult liikudes Niiluse deltast Sudaani piiri poole. Lõuna-Egiptuses asuvas Assuanis langevad suvised öised õhutemperatuurid kuni +10 °C ja päeval tõusevad kuni +41 °C.[11]

Egiptuse kliimale on iseloomulikud kevadised kuumad tuuled ehk hamsinid, mis puhuvad üle kogu riigi tavaliselt aprillis (harvem märtsis ja mais). Kõrbetuuled moodustuvad madala õhurõhuga Suessi maakitsusel ja puhuvad üle kogu Põhja-Aafrika. Looduslike takistuste puudumisel saavutavad need tuuled suuri kiirusi ja kannavad endaga kaasa suurt hulka tolmu ja liiva. Need liivatormid võivad liikuda kuni 140 km/h ja tõsta õhutemperatuuri 20 °C võrra kahe tunni jooksul. Vahelduva jõuga hamsin võib puhuda mitmeid päevi järjest, põhjustades inimeste ja loomade haigestumist ning viljasaagi kahjustamist.[11]

Pinnamood[muuda | muuda lähteteksti]

Liivaluited Siwa ümbruskonnas.

Egiptuse pinnamood on suuremalt jaolt tasane. Riigi kesk- ja lääneosas laiub suur Liibüa kõrbe lavamaa (ehk platoo), mis tõuseb pikkamööda põhjast (100–200 m üle merepinna) lõunasse (400–600 m). Maapinda katab seal valdavalt liiv ning lubja- ja liivakivi murendmaterjal.[12] Tugevate tuulte abil moodustuvad kõrbes kuni 100 m kõrgused ja 100 km pikkused liivaluited.[13] Liibüa kõrbe lavamaa põhja- ja keskosa liigestavad alangud ja nõod, kus põhjavesi tungib maapinnale ning millest suurim ja sügavaim on Kattara nõgu (–133 m allpool merepinda). Tänu veele eksisteerivad nendes nõgudes oaasid, nt Baharija, Bahrein, Dahla, Faijum, Farafra, Harga, Kara, Siwa, Sitra jt.[12]

Egiptuse idaosas asub Araabia kõrbe lavamaa, mis laskub idast (700–800 m üle merepinna) läände (300–400 m) ja piirneb idas Etbai mäeahelikuga, mille kõrgeim tipp on 2187 m. Seda lavamaad läbivad ahelikust alguse saavad sügavad jõeorud (vadid). Mõlemad platood on eraldatud kuni 1200 km pikkuse ja 3–25 km (deltas kuni 260 km) laiuse Niiluse oruga.[12]

Siinai poolsaare põhjaosas asuvad liivaluited, keskosas Al-Tihi lavamaa, mis on orgudega eraldatud poolsaare lõunaosa mäemassiivist,[14] kus asub Egiptuse kõrgeim mäetipp – 2629 m kõrgune Katherina[15].

Veestik[muuda | muuda lähteteksti]

Niilus päikeseloojangul.

Egiptuse peamine magevee allikas on Niiluse jõgi, mis läbib riiki Sudaani piirist kuni Vahemereni ligi 1600 km ulatuses (jõe kogupikkus on umbes 6650 km). Niilusel pole Egiptuse riigi piires ühtegi lisajõge.[16] Suure aurumise (keskmiselt ligi 3 m aastas) ja vee ärajuhtimise tõttu (u 62,6 mld m3/a[17]) väheneb oluliselt Vahemerre jõudev vooluhulk. Rahvastiku kiire kasvu, intensiivse põllumajanduse, reovete puuduliku puhastuse jm põhjustel on Niiluse vee kvaliteet viimasel aastakümnel oluliselt halvenenud. Kõige rohkem saastunud lõik jääb Kairo ja Vahemere vahele.[16] Vahemere suudmealal moodustab Niiluse paljudest harudest ligi 24 000 km2 suurune järvederikas delta.[12] Aastatel 1960–1970 rajatud Assuani paisu taha on tekkinud ligi 6000 km2 suurune veehoidla (Nasseri järv), mille vee kogumaht on umbes 162 km3.[18]

Floora ja fauna[muuda | muuda lähteteksti]

Taimestik[muuda | muuda lähteteksti]

Egiptuse vesiroos on riigi rahvuslill.

Suurem osa Liibüa kõrbest on ilma igasuguse taimkatteta. Püsikud ja rohttaimed ilmuvad välja kohtades, kus leidub mingilgi määral vett.[19] Üheaastased kõrbetaimed elavad väga lühikest aega. Piisava niiskuse olemasolul toimub taimede kasv, õitsemine ja seemnete valmimine mõne päeva jooksul. Kõrbes kasvavad püsikud väga hajusalt, nad on vintsked, asteldega ja väga sügavale ulatuva juurestikuga.[20] Vahemere rannikul kasvab kevadel (sademete hooaeg) rikkalik taimestik. Riigi idaosas asuvas Araabia kõrbes esineb harva sademeid, millest piisab teatud taimedele (akaatsiad, tamariskid, asteldega põõsad jt). Kasv on rikkalikum Punase mere äärsete mägede vadides ning Siinai mägedes.[19]

Niilus ja selle niisutuskanalid on sobivad elukohad paljudele veetaimedele; nt Vana-Egiptuse ajast tuntud sinist vesiroosi võib leida Niiluse delta kanalitest.[19] Puhast valget värvi egiptuse vesiroos on aga tänapäeval riigi rahvuslilleks.[21] Üle 100 erineva rohttaime (nende hulgas halfa-stepirohi ja bambus) kasvavad vee lähedal. Tugevad rootaimed, nagu harilik hiidroog ja harilik pilliroog, on laialt levinud Alam-Egiptuses, kuid Vana-Egiptuse ajast tuntud papüürus-lõikheina võib leida vaid botaanikaaedadest. Nii kultiveeritud kui ka metsistunud datlipalmid kasvavad kogu Niiluse deltas, orus ja oaasides. Niiluse oru lõunaosas, oaasides ja hajusalt ka mujal kasvatatakse teeba dummpalmi, kelle looduslikke isendeid on Egiptuses vähe järele jäänud. Ainus Egiptuses looduslikult esinev okaspuu on foiniikia kadakas, kuigi kultiveeritakse ka teisi liike. Laialt levinud puude hulka kuuluvad akaatsiad, eukalüptid ja sükomoor-viigipuud. Mitmed 19. sajandil riiki introdutseeritud kasuariini liigid on tänapäeval kõige tähtsamad puidu saamise allikad. Ülejäänud võõrpuuliigid, nagu jakarandad, kuning-leekpuud ja kõrin-siidakaatsiad on saanud iseloomulikeks Egiptuse maastikel.[19]

Loomastik[muuda | muuda lähteteksti]

Liivarebane

Vana-Egiptuses levinud berberi lõvid, jõehobud, kaelkirjakud, jaanalinnud ja muud suured loomad puuduvad tänapäeva Egiptuses. Krokodille võib kohata vaid Assuani tammist lõuna pool. Suurim Egiptuse looduses vabalt liikuv loom on lakklammas (Ammotragus lervia),[19] kelle kohalik populatsioon on ohustatud küttimise ja sobivate elukohtade vähenemise tõttu[22]. Imetajate elutingimused on Egiptuses rasked, kuna nad ei kannata hästi kõrbekuumust ning neile sobivad elukohad on suuresti hõivanud inimesed. Deltas on levinud punarebased, kõrbeasukate hulka kuuluvad liivarebased, gasellid (kolme erinevat liiki), kõrberebased (püütakse sageli illegaalselt edasimüümise eesmärgil), nuubia kaljukitsed, egiptuse jänesed jt.[20] Egiptuse šaakal ja kaljudamaan elavad Siinai mägedes. Loomtoidulistest imetajatest on esindatud aafrika metskass ja egiptuse mangust.[19]

Riigis võib kohata üle 30 liigi putuktoidulisi (üks liik toitub puuviljadest) käsitiivalisi, kellest paljude liikide arvukus on viimastel aastatel drastiliselt langenud insektitsiidide laialdase kasutamise ja puhkekohtade häirimise tõttu. Hästi on esindatud närilised, kelle hulka kuuluvad kodurott, liivarott, liivahiir, hüpikhiir jt. Kahte viimast võib sageli kohata lemmikloomapoodides üle Euroopa.[20]

Erinevatest sisalikest on suurim varaan.[19] Enamik Egiptuses levinud maoliikidest (üle 30 liigi [20]) on ohutud, kuid seal elab ka mürkmadusid: kobrad (levinuim on egiptuse kobra) ja rästiklased.[23] Skorpionid on levinud kõrbealadel.[19]

Umbes 150 linnuliiki (enamik neist on laulu- ja veelinnud) pesitsevad Egiptuses.[24] Sobivamad pesitsusalad on Niiluse delta ja org, oaasides esineb linde küllaltki vähe.[20] Lisaks kohalikele lindudele võib kevad- ja sügisrände ajal vaadelda ligi 280 liiki rändlinde. Aafrikas talvituvad miljonid linnud lendavad üle Egiptuse, et pesitseda Balkanil, Skandinaavia poolsaarel, Ida-Euroopas, Siberis ja Kesk-Aasias. Ränne saab alguse juba talvel (veebruari keskel) ning tagasi hakkavad linnud lendama alates augusti algusest.[24] Rändavate veelindude peatuskohtadeks on enamasti Vahemere rannikul asuvad laguunid (olulisemad on Manzala, El-Mahala, Burullus, Bardawil jt). Igal sügisel toimub rände pudelikaelas massiline lindude püük võrkude abil. Peamine saaklind on põldvutt, keda nt 1990. aastal püüti veidi üle 200 tuhande isendi. Samal ajal jääb võrkudesse kümneid tuhandeid teisi linnuliikide esindajaid. Samuti on laialt levinud pistrike püüdmine.[25]

Riik[muuda | muuda lähteteksti]

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Halduslikult jaguneb Egiptus 27 kubernerkonnaks:

Demograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvastiku tihedus in/km2

2011. aasta juuli seisuga elas Egiptuses 82 079 636 inimest. 43,4% elanikkonnast elab linnades.[1]

Sündimuskordaja on 24,63 promilli ja suremuskordaja 4,82 promilli.[1]

Keskmine eluiga on 72,66 aastat, kusjuures meestel 70,07 ja naistel 75,38 aastat.[1]

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Tööjõulisi oli Egiptuses 2010. aastal 26,2 miljonit inimest ja töötus oli 2009. aastal 9%. 20% elanikkonnast elas 2005. aastal alla vaesuspiiri.[1]

SKP jaotumine
sektoritesse[1]
(2010)
Sektor Osakaal
Põllumajandus
14%
Tööstus
37,5%
Teenindus
48,3%
Tööjõu jaotumine sektoritesse[1]
(2007)
Sektor Osakaal
Põllumajandus
32%
Tööstus
17%
Teenindus
51%

Eksport[muuda | muuda lähteteksti]

Egiptuse suurimad ekspordiartiklid on[1]

  • toornafta ja õlitooted
  • puuvill
  • tekstiilid
  • metallitooted
  • kemikaalid

Egiptuse tähtsaimad ekspordipartnerid on USA 7,6%, Itaalia 7,3%, India 6,1%, Hispaania 5,4%, Saudi Araabia 5,4%, Prantsusmaa 4,7% ja Liibüa 4% (2010).[1]

Import[muuda | muuda lähteteksti]

Egiptuse suurimad impordiartiklid on[1]

  • masinad ja seadmed
  • toidukaubad
  • kemikaalid
  • puit
  • kütused

Egiptuse tähtsaimad impordipartnerid on USA 11,8%, Hiina 10,4%, Saksamaa 6,5%, Itaalia 6,4% ja Saudi Araabia 4,1% (2010).[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eelajalooline Egiptus[muuda | muuda lähteteksti]

Egiptuse alad asustasid kütid-korilased pleistotseenis.[26] 10. aastatuhandel e.m.a asendus küttide-korilaste kultuur põlluharijate-karjakasvatajate kultuuriga. Umbes aastal 8000 e.m.a alanud kliimamuutuste ja/või liiga intensiivse karjakasvatuse tõttu muutusid suured haritavad ja karjatatavad maa-alad kasutuskõlbmatuks, moodustus Sahara kõrb. Varajased hõimud liikusid Niiluse orgu, kus arenes välja püsiasustusega, põllumajanduslik ja varasema perioodiga võrreldes rohkem tsentraliseeritud ühiskond.[2]

Neoliitikumis arenesid Ülem- ja Alam-Egiptuses mitmed eeldünastilised kultuurid. Mõlema Egiptuse kogukonnad jäid kultuuriliselt eraldatuks rohkem kui 2000 aastaks, kuid lävisid sageli omavahel läbi kaubanduse. Esimesed jäljed egiptuse hieroglüüfidest ilmnevad Nagada kultuuri saviesemetelt aastast ca 3200 e.m.a.[27]

Vana-Egiptus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vana-Egiptus, Vana-Egiptuse ajalugu
Chephreni sfinks koos Giza püramiididega rajati Vana riigi ajal ning on tänapäeval Egiptuse tähtsaimad turismimagnetid.
Muistne Egiptus.

Ülem- ja Alam-Egiptuse ühendas umbes aastal 3150 e.m.a üheks kuningriigiks vaarao Menes, kes pani aluse erinevatele Egiptuse dünastiatele, mille esindajad valitsesid riiki järgneval kolmel aastatuhandel. Egiptuse kultuur jõudis sellel perioodil oma õitsengu tippu, eristudes teistest kultuuridest oma religiooni, kunsti, keele ja tavade poolest. Ühendatud riigi varadünastilisele ajastule järgnes Vana riigi periood (ca 2700–2200 e.m.a), mil rajati palju püramiide, millest märkimisväärseimad on III dünastia ajal rajatud Džoseri püramiid ja IV dünastia ajal rajatud Giza püramiidid.[28]

Esimese vaheperioodi ligi 150 aastast perioodi riigis iseloomustab poliitiline ebakindlus ja võimu detsentraliseerumine. [29] Ulatuslikumad Niiluse üleujutused ja poliitiline stabiliseerumine aitasid kaasa riigi uuele tõusule Keskmise riigi perioodil, mis saavutas oma kõrgaja vaarao Amenemhet III võimuperioodil.[30] Teisel vaheperioodil valitsesid Egiptuse põhjaosa hüksoslased (semiidid-asiaadid), kes rändasid Niiluse deltasse 18. sajandil e.m.a ning haarasid võimu umbes aastal 1630 e.m.a. Hüksoslased rajasid deltasse uue pealinna Avarise ning valitsesid suuremat osa Egiptusest XV dünastiana (1630–1521 e.m.a).[31] Võõramaalased ajas riigist välja Ülem-Egiptuse vaarao Ahmose I, kes asutas XVIII dünastia ja viis pealinna Memphisest üle Teebasse.[32]

Uue riigi perioodil (u 1550–1070 e.m.a) saavutas Egiptuse territoriaalne laienemine oma haripunkti, ulatudes lõunas (Nuubias) Niiluse neljanda kärestikuni (tänapäeval Sudaani põhjaosa) ja põhjas Süüriani.[33] Sellel perioodil valitsesid Egiptust kuulsad vaaraod, nt Hatšepsut, Thutmosis III, Ehnaton ja tema naine Nofretete, Tutanhamon ning Ramses II.[34] Kolmandat vaheperioodi iseloomustavad liibüalaste, nuubialaste ja assüürlaste vallutusretked Egiptusse, kuid egiptlased suutsid need sissetungijad riigist lõpuks välja lüüa.[35]

Ahhemeniidide riigi valitseja Kambyses II purustas Egiptuse väed aastal 525 e.m.a ning vallutas seejärel kogu riigi.[36] Korduvalt ebaõnnestunud ülestõusude järel suutsid egiptlased kreeklaste sõjalise abiga aastal 404. e.m.a iseseisvuse taastada, kuid kaotasid selle taas aastal 343 e.m.a,[37] kui langes viimane põliselanikust vaarao[38].

Niiluse kingitus[muuda | muuda lähteteksti]

Egiptuse tsivilisatsiooni tekkes oli esmatähtis roll Niiluse jõel. Kõrbetest ümbritsetud Niiluse orus toimusid iga-aastased üleujutused (tavaliselt juulist kuni detsembrini), niisutades ja väetades mudaga egiptlaste põlde. Kohalikud kutsusid viljakat muda Niiluse kingituseks.[39]

Põldude niisutamist alustati Niiluse orus arvatavalt juba 6. aastatuhandel e.m.a. Ebaühtlase ulatusega üleujutuste reguleerimiseks ja haritava maa suurendamiseks alustati esimest laiaulatuslikku tammide ja niisutuskanalite ehitust umbes aastal 3100 e.m.a.[40]

Üleujutuse kõrgajal oli pea kogu Niiluse org vee all, ainult kõrgemale ehitatud ja tammidega ühendatud külad ja linnad jäid veepinnast kõrgemale. Haritava maa pindala oli sõltuvalt üleujutuse ulatusest 20 000 – 34 000 km2.[41] Üleujutatavatel põldudel oli vee sügavus 0,5–3,0 m ning settiv muda sisaldas orgaanilist materjali 2%.[42] 17. sajandil e.m.a võeti niisutusel abiks vinnkaev, 7. sajandil e.m.a aga veeratas,[40] viimase abil oli võimalik saada kaks viljasaaki aastas[43].

Kreeka-Rooma aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Ptolemaioste kuningriigi ajal rajati Egiptusse üks maailmaimedest – Pharose tuletorn.

332. aasta sügisel e.m.a vallutas Aleksander Suur Gaza linna ja hõivas sama aasta lõpus Egiptuse ilma vastupanuta. Pärslasi mittesallivad egiptlased võtsid makedoonlased-kreeklased vastu kui vabastajaid.[44] Makedoonlaste väejuht asutas oma Egiptuses viibitud aja jooksul Aleksandria, millest sai pärast tema surma Ptolemaioste kuningriigi suursugune pealinn.[45]

Ptolemaioste kuningriigi asutas pärast Aleksander Suure surma tema kaasvõitleja ja väepealik Ptolemaios I. Kuningriik oli tugev hellenistlik riik, mis ulatus idas Lõuna-Süüriani, läänes Küreeneni ja lõunas Nuubiani. Aleksandriast sai riigi pealinn, hellenistliku kaubanduse ja kultuuri keskus. Et kohalike egiptlaste seas poolehoidu võita, nimetasid valitsejad endid vaaraode järeltulijateks. Hiljem võtsid Ptolemaiosed omaks Egiptuse tavad, riietuse ning osalesid religioonielus.[46][47]

Ptolemaioste dünastia viimane valitseja oli Kleopatra VII (valitses 51–30 e.m.a), kes toetas Rooma impeeriumi kodusõjas Marcus Antoniust. Aktioni merelahingus said Antoniuse-Kleopatra väed Octavianuselt lüüa ning nad põgenesid Egiptusse. Mõlemad sooritasid enesetapu, kui Octavianuse leegionid Egiptusse tungisid.[48]

Kleopatra surma järel sai Egiptusest Rooma impeeriumi provints, mille territoorium langes suures osas kokku tänapäevase riigi aladega (v.a Siinai poolsaar, mille roomlased hõivasid hiljem). Seejärel muutus Egiptus Rooma riigi jaoks võtmetähtsusega provintsiks, kuna enamik impeeriumi viljast imporditi sealt. Provintsi kaitses ja valvas kolm leegioni, kellel tuli maha suruda ülestõuse ja rahvastevahelisi konflikte. Rooma võimu all segunesid Egiptuses mitmed kultuurid – Egiptuse, Aleksandria kreeklaste, Rooma ja juutide omad.[49]

1. sajandil m.a.j tõi evangeeliumi kirjutaja Markus kristluse Egiptusse, kus see hakkas väga kiiresti levima ja muutus 3. sajandi lõpuks provintsis valitsevaks usundiks. Rooma riigi valitsejad nägid kristluse kiires levikus ohtu impeeriumile ja organiseerisid üle riigi vägivaldset kristlaste tagakiusamist, mis saavutas haripunkti Diocletianuse valitsemise (285–305) ajal. Vägivald lõppes Constantinus Suure võimuloleku ajal (306–337), kes tunnustas kristlust impeeriumi ametliku religioonina. Constantinus Suure surma järel jagunes Rooma riik kaheks riigiks ning Egiptus jäi Bütsantsi ehk Ida-Rooma keisririigi võimu alla. Bütsantsi pidevad sõjad oma naabritega nõrgestasid riiki sedavõrd, et nad ei suutnud enam Egiptust kaitsta. Aastatel 618–621 vallutas Egiptuse ligi 10 aastaks Sassaniidide riik, pärast lühikeseajalist võimu taastamist kaotas Bütsants aastatel 639–642 provintsi uuele suurvõimule – araablaste kalifaadile.[49]

Araablaste, mamelukkide ja Osmanite Egiptus[muuda | muuda lähteteksti]

Täisvarustuses Egiptuse mameluk.

Vallutajatest araablased tõid Egiptusse sunniitliku islami. Kopti kristlastele jäeti kaks võimalust – minna üle islamiusku või maksta kristluse säilitamisel erimaksu.[50] Araablaste ülemvõimu perioodi alguses segunes islam kohalike uskude ja tavadega (mis olid üle elanud kopti kristluse[51]), aidates kaasa kohalike sufi vennaskondade tekkele.[52] Egiptust hakkas juhtima kaliifi määratud kuberner, kellel oli õigus ametisse nimetada provintsi kõrgemaid ametnikke. Muslimite sisekonflikti järel (sunniidid, šiiidid) läks võim Egiptuses üle Omaijaadide dünastiale (aastal 661), mille pealinn asus Damaskuses. Aastal 706 sai Egiptuse administratsiooni keeleks araabia keel. Omaijaadide dünastiale tegid lõpu Abassiidid aastal 750.[50]

Kartes siduda kohalikke valitsejaid pikaks ajaks Egiptusega, määrasid Abassiidid sinna kubernere vaid lühiajaliselt valitsema. Lühikest perioodi võimul olevad valitsejad kasutasid seda aega omakasu huvides, mis viis Egiptuses laiaulatusliku korruptsiooni puhkemiseni. Sellele lisandunud range maksupoliitika põhjustas mässu nii kohalike koptide kui ka muslimitest elanikkonna seas.[53] Aastal 868 haarasid Egiptuses võimu turgi sõjaväeorjad, keda hakati nende juhi järgi kutsuma Tuluniidideks (868–904). Neile järgnesid veel kord Abassiidid (905–935), Ihšiidid (935–969), Fatimiidid (969–1171) ja Aijubiidid (võimul 1171–1253, dünastia rajajaks oli Saladin).[54]

1250. aastal haarasid riigis võimu mamelukid, kes olid algselt (türgi, kaukaasia jm päritolu) orjadest sõdurid Aijubiidide kalifaadis. Mamelukid valitsesid Egipuses ja Süürias kahe dünastiana kuni aastani 1517. 13. sajandi teisel poolel õnnestus mamelukkidel kaitsta riiki edukalt mongolite sissetungi eest ja alistada viimased ristisõdijate valduses olnud linnad Lähis-Idas.[55] Riigi allakäik sai alguse 15. sajandi lõpus, kui portugallased avastasid alternatiivse kaubandusetee Lõuna-Aasiasse ümber Hea Lootuse neeme. Varem riiki läbinud karavanidelt võeti suurt tollimaksu, millest ilmajäämine viis majanduse kollapsini. Lisaks nõrgestasid riiki sõjad Osmanite riigiga, mis vallutas mamelukkide sultanaadi lõplikult aastal 1517.[56]

Osmanid ei kõrvaldanud mamelukke täielikult võimult ning pakkusid neile valitsemiseks mõned riigi provintsid. Selline administratiivne korraldus osutus mamelukkide kasuahnuse tõttu (lihtrahva rõhumine kõrgete maksudega) ebaefektiivseks ning viis Egiptuse järgnevaks ligi kolmeks sajandiks üldisse ebastabiilsusse. Rahva olukorra tegid veel raskemaks katkuepideemiad ja näljahädad. 18. sajandi jooksul nõrgenes järk-järgult Osmanite võim ning 18. sajandi lõpus oli Egiptus praktiliselt iseseisev, sest enam ei makstud Osmanite sultanile iga-aastast tribuuti. Samas valitses riigis poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik korralagedus. Sellises olukorras tungisid Egiptusse Prantsuse väed aastal 1798, mille eesotsas oli Napoleon Bonaparte.[57][58] Prantslaste ülemvõimu periood jäi lühikeseks, nad olid sunnitud 1801. aastal Inglise-Osmanite ühendväele alistuma.[58]

Muhammad Ali dünastia[muuda | muuda lähteteksti]

Muhammad Ali, portree aastast 1840.

Prantsuse vägede lahkumine tekitas Osmanite riigi provintsis võimuvaakumi. Mamelukkide ja Osmanite väed alustasid verist võimuvõitlust.[59] Sellel anarhia perioodil (1801–1805) toetas albaanlasest Osmanite väejuht Muhammad Ali endale lojaalsete Albaania väeüksustega kord üht, kord teist vaenupoolt. Oskuslikult vangerdades kasvatas Ali kohalike seas prestiiži ja mõjuvõimu.[60] Suutmata olukorda kontrolli alla saada, nimetas 1805. aastal İstanbulis resideeruv sultan Muhammad Ali Egiptuse asevalitsejaks, kuid faktiliselt oli see vaid viisakas žest, millega lõppes Osmanite riigi ülemvõim Egiptuses. Ali oli ambitsioonikas ja võimekas liider, kes asutas dünastia, mis valitses Egiptust kuni 1952. aasta revolutsioonini.

600 aastat Egiptuse valitsemises osalenud mamelukkides nägi Ali endiselt suurt ohtu. Seetõttu lasi ta 1811. aastal pidustustele kutsutud mamelukkide liidrid hukata ning seejärel õiendas arved viimaste mamelukkide väeüksustega kogu Egiptuses.[61][62]

Muhammad Ali esmane eesmärk oli militaarne: ta vallutas Põhja-Sudaani (1820–1824), Süüria (1833), osaliselt Araabia poolsaare ja Anatoolia. Kartes Osmanite riigi täielikku kokkuvarisemist, sekkusid konflikti Euroopa suurriigid (Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa). Ali oli sunnitud loovutama enamiku vallutatud alasid tagasi Osmanitele, kuid säilitas võimu Sudaanis ning ta nimetati pärandusõigusega Egiptuse asekuningaks. Koos sõjaväega moderniseeris Ali tööstuse, rajas kanalite süsteemi põldude niisutamiseks ja transpordiks ning reformis avalikku teenistust. Egiptuse majanduse arengule aitas olulisel määral kaasa 1820. aastal laialdaselt kasutusele võetud pikakiuline puuvill, millest sai 19. sajandil suurt tulu toov ekspordiartikkel.[63] Kui 1861. aastal puhkes Ameerika Ühendriikide kodusõda, kasvasid puuvilla defitsiidi tõttu maailmas Egiptuse eksporditulud mitmekordseks.[64] Suurenenud sissetulekute toel haaras Egiptust ehitusbuum, mille käigus ehitati muu hulgas ka Suessi kanal (1859–1869). Kuna riigi administratsioon kulutas oluliselt rohkem kui teenis, viis see Egiptuse 1877. aastal sisuliselt pankrotti.[65] Seejärel langes riik mõne aasta pärast Briti impeeriumi mõjuvõimu alla.[63]

Briti administratsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Raske majandusliku seisu tõttu (Egiptus ei suutnud enam täita laenukohustusi) oli Muhammad Ali pojapoeg Ismail sunnitud müüma 1875. aastal Egiptusele kuuluvate Suessi kanali aktsiad Suurbritannia valitsusele (Prantsusmaa säilitas enamusosaluse).[66] Kreeditoride survele järele andes nõustus Ismail võtma valitsusse Prantsuse ja Briti ministreid (1878), mis tekitas kohalike seas tugevat rahulolematust ning viis esimeste rahvusmeelsete organisatsioonide tekkeni. Sellele järgnes riigisisese poliitilise segaduse periood (valitsuse ja sultani väljavahetamine).[65] Kartes kaotada kontrolli Egiptuses, otsustas Suurbritannia sõjaliselt sekkuda. Briti sõjalaevastik pommitas 1882. aasta suvel Aleksandriat ning 13. septembril toimunud lahingus purustasid britid Egiptuse sõjaväe.[67] Järgneval päeval hõivati Kairo ning Egiptusest sai de facto Briti impeeriumi protektoraat.[68] Suurbritannia väed jäid Egiptusse kuni 1954. aastani.[67]

Sultanaat ja kuningriik[muuda | muuda lähteteksti]

Egiptuse lipp 1922–1958.

Aastal 1914 sai Egiptusest ametlikult Suurbritannia protektoraat ning selle valitsejale omistati sultani tiitel (kediivi asemel). Iseseisvusmeelsed demonstratsioonid muutusid üleriigilisteks rahutusteks, mida tuntakse Egiptuse 1919. aasta revolutsioonina. Rahutused suruti küll maha, kuid britid olid sunnitud minema teatud järeleandmistele. Aastal 1922 loobusid nad protektoraadist ja kuulutasid ühepoolselt välja Egiptuse iseseisvuse teatud tingimustel. Suurbritanniale jäi kontroll Egiptuse militaarpoliitika, kommunikatsioonide, välishuvide ja Sudaani üle.[69] Egiptuse valitsejad võtsid endale seejärel kuninga tiitli.[70]

II maailmasõja ajal oli Egiptus Briti vägede baasiks liitlaste operatsioonide toetamiseks lähiregioonis. Strateegiliselt tähtsat piirkonda püüdsid vallutada nii Itaalia (1940–1941) kui ka Saksamaa (1941–1942) väed, kuid brittidel õnnestus nende pealetung tagasi lüüa.[71] II maailmasõja lõppedes muutusid Briti vägede vastased protestid vägivaldseteks. Läbirääkimiste järel lubas Suurbritannia oma väed evakueerida linnadest ja baasidest Suessi kanali tsooni aastaks 1949.[72] 23. juulil 1952 toimus Egiptuses sõjaväeline riigipööre, millega kukutati võimult Faruk I, kelle asemel pandi ametlikult troonile tema 6-kuune poeg Fuad II. 18. juunil 1953 kuulutati Egiptuses välja vabariik, millega lõppes Muhammad Ali dünastia valitsemisperiood.[73]

Vabariik[muuda | muuda lähteteksti]

Port Said Suessi kriisi ajal.

Egiptuse esimeseks presidendiks sai Muhammad Naguib, kelle kõrvaldas 1954. aastal võimult Gamal Abdel Nasser (president perioodil 1956–1970).[73] Briti väed lahkusid Suessi kanali tsoonist 13. juunil 1956.[74] Nasser riigistas Suessi kanali sama aasta 26. juulil, mis viis Suessi kriisi puhkemiseni. Kuigi Iisrael, Suurbritannia ja Prantsusmaa täitsid konflikti ajal kiiresti oma sõjalised eesmärgid, olid nad sunnitud USA ja NSV Liidu surve tõttu (ÜRO-s ja mujal) Egiptusest oma väed välja tõmbama.[75]

1958. aastal sõlmisid Egiptus ja Süüria iseseisvate riikide liidu (uniooni), mida tunti kui Ühinenud Araabia Vabariiki. See ühendriik ei kestnud kuigi kaua, sest aastal 1961 astus Süüria liidust välja.[76]

Aastal 1967 okupeeris Iisrael Kuuepäevase sõja järel Siinai poolsaare ja Gaza tsooni.[77] Viimane oli Egiptuse valduses alates Araabia-Iisraeli sõja (1948–1949) lõpust.[78] Kolm aastat hiljem (1970) suri president Nasser, kelle järel tuli võimule Anwar Sadat. Sadati esimesed võimuaastad polnud kuigi edukad. Tal ei õnnestunud sõlmida Iisraeliga rahulepingut ega saada tagasi Siinai poolsaart. Vaatamata headele suhetele NSV Liiduga ei müünud venelased Egiptusele soovitud relvastust, misjärel saadeti enamik NSV Liidu sõjalistest nõuandjatest 1972. aastal riigist välja.[79]

1973. aasta 6. oktoobril alustasid Egiptuse ja Süüria väed Yom Kippuri sõda, lootes Iisraelilt tagasi vallutada 1967. aastal kaotatud territooriume (Siinai poolsaar ja Golani kõrgendikud). Sadat lootis vallutada osa Siinaist oma vägedega ja teise osa saada tagasi läbirääkimiste abil. Konflikti sekkusid ka USA ja NSV Liit. Relvarahu sõlmiti 25. oktoobril ÜRO vahendusel. Kuigi sõda lõppes patiseisuga, lõikas Sadat sellest hiljem poliitilist kasu, sest tal õnnestus pärast rahulepingu sõlmimist Iisraeliga Siinai poolsaar tagasi saada.[80]

Sadat tegi ajaloolise visiidi Iisraeli aastal 1977 ning sõlmis rahulepingu 1979. Vastutasuks tõmbus Iisrael aastatel 1979–1982 järk-järgult välja Siinai poolsaarelt.[81] Kuigi kodumaal toetas enamik rahvast presidenti, tekitas Sadati initsiatiiv Araabia maades suurt poleemikat ning viis samal aastal Egiptuse väljaheitmiseni Araabia Liigast.[82][83] Anwar Sadat mõrvati sõjaväeparaadi ajal aastal 1981.[84]

21. oktoobril 1981 referendumi järel sai presidendiks Hosni Mubarak (asepresident alates 1975).[85] Järk-järgult paranesid Egiptuse suhted Araabia maadega ning 1989. aastal taastati riigi liikmesus Araabia Liigas, mille peakorteri asukohaks sai taas Kairo.[86] Lahesõjas toetas Egiptus USA-d ja Kuveidi vabastamist, teenides vastutasuna välisvõla kustutamise 20 miljardi USA dollari ulatuses.[87] 1990. aastatel läks Egiptuse majandusel hästi ning Mubarak hoidis riiki kindla, autokraatliku kontrolli all. Järgmisel kümnendil vähenes presidendi populaarsus märgatavalt, millele aitasid kaasa järgmised asjaolud: korruptsioon, majanduse kiratsemine, hariduse raske kättesaadavus, vaesus, noorte osakaalu suurenemine rahvastikus jm.[88]

2011. aasta revolutsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Tahriri väljak 8. veebruaril 2011.

Protestilaine Mubaraki režiimi vastu algas 25. jaanuaril 2011. Meeleavaldustel osalejad said innustust Tuneesias toimunud revolutsioonist, mis viis sealse presidendi tagandamiseni. Demonstratsioonidel avaldati meelt politsei vägivalla, eriolukorra seaduse, miinimumpalga madala määra, korruptsiooni, töötuse jm vastu.[89]

Pärast 18 päeva järjest kestnud üleriigilisi meeleavaldusi teatas asepresident Omar Suleiman 11. veebruaril Mubaraki tagasiastumisest ja võimu üleandmisest kõrgemale armeejuhtkonnale. 82-aastane Mubarak oli selleks hetkeks olnud Egiptuse president veidi alla 30 aasta. Tagasiastumist tervitasid juubeldavad rahvahulgad.[90][91]

13. veebruaril teatas Egiptuse kõrgem sõjaväeline nõukogu põhiseaduse tühistamisest ja parlamendi laialisaatmisest. Uued parlamendivalimised pidid toimuma sama aasta septembris.[92]

19. märtsil toimunud rahvahääletusel toetas põhiseaduse muutmist ligi 77% osalejatest. Muudatuste järgi lühenes presidendi ametiaeg kuuelt aastalt neljale ning võimuperiood kestab maksimaalselt kaks ametiaega.[93]

2013. aasta sõjaväeline riigipööre[muuda | muuda lähteteksti]

2012. aastal toimunud presidendivalimistel saavutas võidu Moslemi Vennaskonna kandidaat Mohamed Morsi, kellest sai esimene demokraatlikult valitud president Egiptuses.[94] 24. juunil 2012 ametisse vannutatud Morsi püsis võimul veidi üle aasta – 3. juulil 2013 toimus Egiptuses sõjaväeline riigipööre, mille käigus tagandati president ametist ning peatati põhiseaduse kehtivus.[95] Riigipöördele eelnesid massimeeleavaldused, milles nõuti presidendi tagandamist.[96]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 CIA factbook vaadatud 23.10.11
  2. ↑ 2,0 2,1 Midant-Reynes, Béatrix. The Prehistory of Egypt: From the First Egyptians to the First Kings. Oxford: Blackwell Publishers.
  3. ↑ ""Land use and Coastal Management in the Third Countries: Egypt as a case"" iodeweb1.vliz.be. (PDF) Kasutatud 04.02.2013. (inglise k)
  4. ↑ ""Egypt"" www.ecoafrica.com. Kasutatud 04.02.2013. (inglise k)
  5. ↑ ""More changes ahead for Egypt."" www.thefreelibrary.com. Kasutatud 04.02.2013. (inglise k)
  6. ↑ E. A. Pearce, Charles Gordon Smith, The Times Books World Weather Guide, (Times Books/Random House: 1990), lk 40.
  7. ↑ ""Sun, sand and searing heat"" www.bbc.co.uk. Kasutatud 04.02.2013. (inglise k)
  8. ↑ Robert Pateman, Salwa El-Hamamsy, Egypt, (Marshall Cavendish: 2003), p.7
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Ibrahim, N. Fouad; Ibrahim, Barbara (2003). Egypt: An Economic Geography. I. B. Tauris. p. 52. ISBN 978-1860645488. 
  10. ↑ ""Marsa Matruh, Egypt"" www.weatherbase.com. Kasutatud 04.02.2013. (inglise k)
  11. ↑ 11,0 11,1 ""Egypt Weather and Climate"" www.touregypt.net. Kasutatud 05.02.2013. (inglise k)
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 ENE, 2. köide. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1987.
  13. ↑ ""Great Sand Sea"" www.our-egypt.com. Kasutatud 04.02.2013. (inglise k)
  14. ↑ Greenwood, Ned H. (1997). Sinai: A Physical Geography. Berkeley: Diane Pub Co. pp. 26–28. ISBN 978-0756760052. 
  15. ↑ ""Africa Ultra-Prominences"" www.peaklist.org. Kasutatud 06.02.2013. (inglise k)
  16. ↑ 16,0 16,1 Ray, Chittaranjan; Shamrukh, Mohamed (2011) Riverbank Filtration for Water Security in Desert Countries. Springer, ISBN 978-94-007-0026-0.
  17. ↑ ""Egypt"" www.fao.org. Kasutatud 06.02.2013. (inglise k)
  18. ↑ ""Aswan High Dam Reservoir"" www.ilec.or.jp. Kasutatud 06.02.2013. (inglise k)
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 19,5 19,6 19,7 ""Plants and animals of Egypt"" www.voyagesphotosmanu.com. Kasutatud 08.02.2013. (inglise k)
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 20,3 20,4 ""Flora and fauna of Egypt"" www.footprinttravelguides.com. Kasutatud 08.02.2013. (inglise k)
  21. ↑ ""National, Native And Popular Flowers Of Egypt"" www.theflowerexpert.com. Kasutatud 08.02.2013. (inglise k)
  22. ↑ ""Ammotragus lervia"" www.iucnredlist.org. Kasutatud 11.02.2013. (inglise k)
  23. ↑ ""The Snakes of Egypt"" www.touregypt.net. Kasutatud 11.02.2013. (inglise k)
  24. ↑ 24,0 24,1 ""Birds and birding in Egypt"" www.touregypt.net. Kasutatud 11.02.2013. (inglise k)
  25. ↑ ""Important Bird Areas in Africa and associated islands – Egypt"" www.birdlife.org. (PDF) Kasutatud 12.02.2013. (inglise k)
  26. ↑ Bard, Kathryn A. Ian Shaw, ed. The Oxford Illustrated History of Ancient Egypt. Oxford: Oxford University Press, 2000. p. 69.
  27. ↑ ""Old Kingdom - Ancient Egypt's Old Kingdom Period"" ancienthistory.about.com. Kasutatud 18.12.2012. (inglise k)
  28. ↑ ""The Fall of the Egyptian Old Kingdom"" www.bbc.co.uk. Kasutatud 18.12.2012. (inglise k)
  29. ↑ Bell (1975), lk 263.
  30. ↑ ""The Hyksos "" history-world.org. Kasutatud 19.12.2012. (inglise k)
  31. ↑ ""Ahmose I. 1570–1546 BC."" ib205.tripod.com. Kasutatud 19.12.2012. (inglise k)
  32. ↑ ""Egypt in the New Kingdom (ca. 1550–1070 B.C.)"" www.metmuseum.org. Kasutatud 19.12.2012. (inglise k)
  33. ↑ ""New Kingdom of Ancient Egypt"" ancienthistory.about.com. Kasutatud 19.12.2012. (inglise k)
  34. ↑ ""The Kushite conquest of Egypt"" www.ancientsudan.org. Kasutatud 19.12.2012. (inglise k)
  35. ↑ ""Cambyses (1)"" www.ancientsudan.org. Kasutatud 19.12.2012. (inglise k)
  36. ↑ ""Ancient Egypt 664–323 B.C." ancienthistory.about.com. Kasutatud 19.12.2012. (inglise k)
  37. ↑ ""Nakhthorhebyt (Greek Nectanebo II) (360–343 BC)"" www.digitalegypt.ucl.ac.uk. Kasutatud 19.12.2012. (inglise k)
  38. ↑ ""Why Egypt was called the Gift of the Nile?"" www.knowswhy.com. Kasutatud 27.12.2012. (inglise k)
  39. ↑ 40,0 40,1 ""Irrigation Timeline"" www.irrigationmuseum.org. Kasutatud 27.12.2012. (inglise k)
  40. ↑ ""Agriculture and horticulture in ancient Egypt"" www.reshafim.org.il. Kasutatud 27.12.2012. (inglise k)
  41. ↑ Kondratyev, Kirill; Losev, Kim; Ananicheva, Maria; Chesnokova, Irina. (2004) Stability of Life on Earth: Principal Subject of Scientific Research in the 21st Century. Springer Praxis Books / Environmental Sciences, lk 44, ISBN 3540203281.
  42. ↑ ""Farming in Egypt"" historylink101.com. Kasutatud 27.12.2012. (inglise k)
  43. ↑ ""Alexander the Great in Egypt"" www.touregypt.net. Kasutatud 20.12.2012. (inglise k)
  44. ↑ Arrian (1976), III, 1.
  45. ↑ Bowman, Alan K (1996). Egypt after the Pharaohs 332 BC – AD 642 (väljaanne 2nd ). Berkeley: University of California Press. pp. 25–26. ISBN 0-520-20531-6. 
  46. ↑ Stanwick, Paul Edmond (2003). Portraits of the Ptolemies: Greek kings as Egyptian pharaohs. Austin: University of Texas Press. ISBN 0-292-77772-8. 
  47. ↑ ""The Alliance between Marcus Antoninus and Cleopatra VII"" www.roman-empire.net. Kasutatud 20.12.2012. (inglise k)
  48. ↑ 49,0 49,1 ""Roman Era (30-324? AD)"" www.youregypt.com. Kasutatud 20.12.2012. (inglise k)
  49. ↑ 50,0 50,1 ""Arab Conquest and Umayyad Dynasty."" www.youregypt.com. Kasutatud 03.01.2013. (inglise k)
  50. ↑ El-Daly, Okasha. Egyptology: The Missing Millennium. London: UCL Press, 2005. p. 140
  51. ↑ ""Sufi orders and their origins"" english.ahram.org.eg. Kasutatud 03.01.2013. (inglise k)
  52. ↑ ""Abbasid Dynasty "" www.youregypt.com. Kasutatud 04.01.2013. (inglise k)
  53. ↑ ""List of Rulers of Egypt Throughout History"" www.youregypt.com. Kasutatud 04.01.2013. (inglise k)
  54. ↑ ""Bahari Mamluks (1250–1382 AD)"" www.youregypt.com. Kasutatud 08.01.2013. (inglise k)
  55. ↑ ""Burgi Mamluks (1382–1517 AD)"" www.youregypt.com. Kasutatud 08.01.2013. (inglise k)
  56. ↑ ""Egypt: Ottoman, 1517-1798: Historical Outline"" patachu.com. Kasutatud 08.01.2013. (inglise k)
  57. ↑ 58,0 58,1 ""Ottomans (1517–1798 AD)"" www.youregypt.com. Kasutatud 08.01.2013. (inglise k)
  58. ↑ Tom Little, Egypt, (New York: Frederick A. Praeger, 1958), 57.
  59. ↑ P.J. Vatikiotis, The History of Egypt, (Baltimore, MD: Johns Hopkins University Press, 1985), 51.
  60. ↑ Cleveland, William L, A History of the Modern Middle East, (Boulder: Westview Press, 2009), lk 67.
  61. ↑ H. Wood Jarvis, Pharaoh to Farouk, (London: John Murray, 1956), lk 124.
  62. ↑ 63,0 63,1 Nejla M. Abu Izzeddin, Nasser of the Arabs, published c. 1973, p 2.
  63. ↑ ""The History of Egyptian Cotton"" www.ehow.com. Kasutatud 14.01.2013. (inglise k)
  64. ↑ 65,0 65,1 ""Ismail, ruled (1863–1879)"" www.youregypt.com. Kasutatud 14.01.2013. (inglise k)
  65. ↑ ""The Suez Canal keeps Egypt's head above water"" www.africareview.com. Kasutatud 16.01.2013. (inglise k)
  66. ↑ 67,0 67,1 ""Tawfik, ruled (1879–1892)"" www.youregypt.com. Kasutatud 16.01.2013. (inglise k)
  67. ↑ De facto protectorate: Joan Wucher King, Historical Dictionary of Egypt. Metuchen, New Jersey, USA; 1984; Scarecrow, lk 17.
  68. ↑ ""History, British Protectorate"" www.countriesquest.com. Kasutatud 18.01.2013. (inglise k)
  69. ↑ ""Kingdom of Egypt"" www.almanachdegotha.org. Kasutatud 18.01.2013. (inglise k)
  70. ↑ ""II World War in Egypt"" www.spartacus.schoolnet.co.uk. Kasutatud 18.01.2013. (inglise k)
  71. ↑ ""On the Threshold of Revolution, 1945–52"" countrystudies.us. Kasutatud 18.01.2013. (inglise k)
  72. ↑ 73,0 73,1 ""Son of Egypt's first president working as taxi driver."" www.albawaba.com. Kasutatud 24.01.2013. (inglise k)
  73. ↑ Smith, Simon C (2008). Reassessing Suez 1956. Ashgate. p. 34. ISBN 978-0754661702. 
  74. ↑ ""The Suez crisis. An affair to remember."" www.economist.com. Kasutatud 24.01.2013. (inglise k)
  75. ↑ ""United Arab Republic"" www.infoplease.com. Kasutatud 24.01.2013. (inglise k)
  76. ↑ ""The Six Day War"" www.historylearningsite.co.uk. Kasutatud 24.01.2013. (inglise k)
  77. ↑ ""United Arab Republic"" history.state.gov. Kasutatud 24.01.2013. (inglise k)
  78. ↑ ""History, Egypt Under Sadat"" www.countriesquest.com. Kasutatud 24.01.2013. (inglise k)
  79. ↑ ""The 1973 Arab-Israeli War: Arab Policies, Strategies, and Campaigns"" www.globalsecurity.org. Kasutatud 25.01.2013. (inglise k)
  80. ↑ ""Israel's Withdrawal from Sinai 1979–1982"" www.theisraelproject.org. Kasutatud 25.01.2013. (inglise k)
  81. ↑ ""Egypt is home to the Arab League."" modernegypt.info. Kasutatud 25.01.2013. (inglise k)
  82. ↑ Vatikiotis, Panayiotis J (1991). The History of Modern Egypt: From Muhammad Ali to Mubarak (väljaanne 4. ). Weidenfeld & Nicolson. p. 443. ISBN 978-0297820345. 
  83. ↑ ""From the archive, 7 October 1981: President Sadat assassinated at army parade"" www.guardian.co.uk. Kasutatud 25.01.2013. (inglise k)
  84. ↑ ""Hosni Mubarak"" www.globalsecurity.org. Kasutatud 01.02.2013. (inglise k)
  85. ↑ ""Egypt profile"" news.bbc.co.uk. Kasutatud 01.02.2013. (inglise k)
  86. ↑ ""The IMF’s model pupil"" www.economist.com. Kasutatud 01.02.2013. (inglise k)
  87. ↑ ""Egyptian revolution of 2011"" www.gktoday.in. Kasutatud 01.02.2013. (inglise k)
  88. ↑ ""AFP – Egypt braces for nationwide protests"" www.google.com. Kasutatud 01.02.2013. (inglise k)
  89. ↑ ""Egypt crisis: President Hosni Mubarak resigns as leader"" www.bbc.co.uk. Kasutatud 01.02.2013. (inglise k)
  90. ↑ ""Egypt Erupts in Jubilation as Mubarak Steps Down"" www.nytimes.com. Kasutatud 01.02.2013. (inglise k)
  91. ↑ ""Egyptian military dissolves parliament"" www.bbc.co.uk. Kasutatud 01.02.2013. (inglise k)
  92. ↑ ""Constitutional amendments approved in Egypt referendum"" www.thestar.com. Kasutatud 01.02.2013. (inglise k)
  93. ↑ ""Muslim Brotherhood's Mohamed Morsi declared president of Egypt"" www.guardian.co.uk. Kasutatud 29.07.2013. (inglise k)
  94. ↑ ""Sõjaväeline riigipööre Egiptuses: armee tühistas põhiseaduse ja kukutas president Mohamed Morsi."" www.delfi.ee. Kasutatud 29.07.2013. (eesti k)
  95. ↑ ""Seeking New Leadership, Millions of Egyptians Take to the Streets"" www.theatlantic.com. Kasutatud 29.07.2013. (inglise k)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Wiktionary-logo.svg
 Vikisõnastiku artikkel: Egiptus
Cartography of Africa.svg
Aafrika maad

Iseseisvad riigid: Alžeeria | Angola | Benin | Botswana | Burkina Faso | Burundi | Djibouti | Egiptus | Ekvatoriaal-Guinea | Elevandiluurannik | Eritrea | Etioopia | Gabon | Gambia | Ghana | Guinea | Guinea-Bissau | Kamerun | Keenia | Kesk-Aafrika Vabariik | Komoorid | Kongo Vabariik | Kongo Demokraatlik Vabariik | Lesotho | Libeeria | Liibüa | Lõuna-Aafrika Vabariik | Lõuna-Sudaan | Madagaskar | Malawi | Mali | Maroko | Mauritaania | Mauritius | Mosambiik | Namiibia | Niger | Nigeeria | Roheneemesaared | Rwanda | Sambia | São Tomé ja Príncipe | Senegal | Seišellid | Sierra Leone | Somaalia | Sudaan | Svaasimaa | Zimbabwe | Tansaania | Togo | Tšaad | Tuneesia | Uganda

 Sõltuvad alad: Briti India ookeani ala | Ceuta | Chafarinase saared | Kanaari saared | Madeira | Mayotte | Melilla | Peñón de Alhucemas | Peñón de Vélez de la Gomera | Réunion | Saint Helena

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Edela-Somaalia | Jubaland | Lääne-Sahara | Puntland | Somaalimaa

Cartography of Asia.svg
Aasia maad

Iseseisvad riigid: Afganistan | Araabia Ühendemiraadid | Armeenia | Aserbaidžaan | Bahrein | Bangladesh | Bhutan | Brunei | Egiptus | Filipiinid | Gruusia | Hiina koos Macau ja Hongkongiga | Ida-Timor | Iisrael | India | Indoneesia | Iraak | Iraan | Jaapan | Jeemen | Jordaania | Kambodža | Kasahstan | Katar | Kuveit | Kõrgõzstan | Küpros | Laos | Liibanon | Lõuna-Korea | Malaisia | Maldiivid | Mongoolia | Myanmar | Nepal | Omaan | Pakistan | Põhja-Korea | Saudi Araabia | Singapur  | Sri Lanka | Süüria | Tadžikistan | Tai | Türgi | Türkmenistan | Usbekistan | Venemaa | Vietnam

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia | Golani kõrgendikud | Hiina Vabariik | Lõuna-Osseetia | Mägi-Karabahh | Palestiina | Põhja-Küpros | Tiibet

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Egiptus&oldid=4420630"