Kuuba

Riikliku Statistikavalitsuse andmete järgi kasvas Kuuba rahvaarv esimest korda viimase nelja aasta jooksul. 2009. aasta lõpuks elas Kuubal 11 239 000 inimest, neist mehi 5 629 000 ja naisi 5 610 000. 60 aastast vanemate inimeste osakaal oli 17%.^[1]

Imikusuremus oli 2009. aastal 4,8‰, mis koos eelneva aasta 4,7‰-ga on Kuuba ajaloo madalaim.^[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuba põliselanikud olid aravakkide hulka kuuluvad tainod ja siboneid.

27. oktoobril 1492 avastas Christopher Kolumbus oma esimesel merereisil saared ja Kuubast sai Hispaania koloonia, mida valitses Hispaania Havanna kuberner. Kuuba põhilised põllumajandussaadused olid tubakas ja suhkur. 1762 kuulus see suurlinn ka põgusalt Inglismaale enne kui ta vahetusena Florida eest tagasi saadi. Aastatel 1756–1763 toimunud Seitsmeaastase sõja tulemusel tõid britid kümne kuu jooksul Aafrikast Kuubasse tuhandeid orje. (Hispaanlastel ei olnud ligipääasu Aafrikast orjade toomisele, sellega tegelesid peamiselt inglased, prantslased ja hollandlased). Orje toodi veel ka hiljem ja tänu neile sai Kuubast üks tähtsamaid suhkrutootjaid 19. sajandil.

1868–1878 toimunud kümneaastase sõja tulemusel purustati orjanduslik kord 1884. aastal ja Kuuba oli eelviimane riik, mis seda tegi (viimane oli Brasiilia).

19. sajandil toimus mitmeid ülestõuse, mis kasvatasid pinget Hispaania ja USA vahel, mis lõppesid Hispaania-Ameerika sõjaga ja mille tulemusel sai Kuuba 1902. aastal iseseisvuse Hispaaniast kuid jäi USA mõjuvõimu alla ja ka Guantánamo laht jäi USA-le. USA mõjuvõim tähendas, et USA-l oli õigus Kuubal oma sõjaväge hoida, kolm neljandikku suhkrukasvandustest kuulus USA investoritele. Havannast ja Varaderost said turismikeskused koos hulga kasiinode ja stripiklubidega.

1902 valiti Kuuba presidendiks Tomás Estrada Palma ja ta valitses edukalt oma neli aastat ja kui ta soovis pikendada oma valitsusaega, järgnes sellele ülestõus, mis suruti maha, Palma astus tagasi ja USA kuberner Charles Magoon võttis Kuubas kontrolli üle kuni 1909. aastani. Kuuba järgmised valitud presidendid, kel erilist kohalikku võimu ei olnud, olid: José Miguel Gómez (1908–1912); Mario Garcia Menocal (1913–1920); Alfredo Zayas (1921–1925).

Esimesest maailmasõjast Kuuba sõdurid otseselt osa ei võtnud, kuid Kuuba deklareeris sõja Saksamaale üks päev pärast USA-d 7. aprill 1917.

1925. aastal valiti Kuuba presidendiks Gerardo Machado, kes oli tuntud oma natsionalistlike vaadete poolest ja kandis seepärast hüüdnime "troopika-Mussolini". Tema presidendikampaaniat toetasid rahaliselt tuntud ameerika miljonärid Rockefeller, Guggenheim ja Morgan. Esimesel valitsuspäeval lasi ta oma vastaskandidaadid kas mõrvata või eksiili saata, nende hulgas saatis ta USA-sse eksiili ka oma eelkäija Mario Garcia Menocali. 1933. aastal astus Machado pärast mitut ülestõusu tagasi.

Poole aasta pärast, septembris 1933, toimus Kuuba armees edukas vastuhakk, mille tulemusel sai ülemjuhatajaks Fulgencio Batista. Pärast seda oli Kuubal küll mitmeid riigijuhte, aga tegelik võim oli Batistal.

1940. aastal toimusid Kuubas presidendivalimised, mille võitis kommunistidega koalitsiooni moodustanud Fulgencio Batista Grau San Martíni vastu. 1944 võitis valimised Grau San Martín, kuna vastavalt põhiseadusele, ei saanud Batista uuesti kandideerida ja ta läks elama USA-sse. 1948. aasta presidendivalimised võitis Carlos Prío Socarrás ja 1952 pidi toimuma uued valimised, mida Batista oleks soovinud uuesti võita, aga kuna uuringud ei näidanud talle selleks võimalust, otsustas ta Socarráse 10. märts 1952 võimult kõrvaldada, mis tal ka õnnestus. Ta moodustas kõikide parteide esindajatest presidendivalimiste nõukogu, kes valis ta kolm kuud enne ametlikke valimisi teist korda presidendiks. Tänu Batista valitsemisele (koos kommunistidega) sai Kuuba populaarseks turistimagnetiks. Havanna oli maailma kolmas linn oma kalliduselt ja dünaamikalt. Kuna kuubalased olid väsinud korrumpeerunud valitsustest, siis toetasid nad Batistat, kes rajas infrastruktuure ja koolimaju. Hoolimata majanduslikust edukusest organiseerisid opositsiooniparteid, näiteks Orthodoxo ja Auténtico, 1950. aastatel tudengite osavõtul rahutusi, lõhates pomme ja tappes tsiviilelanikke.

Kuna lõpuks leiti, et ka valitsus on korrumpeerunud ja teeb koostööd maffiaga, kasvas Kuuba kesk- ja kõrgklassi vastuseis valitsusele.

Fidel Castro, kes kuulus parteisse Ortodoxo ja parlamenti, oli üks aktiivsemaid valitsusevastaseid ja levitas avaldusi, et Batista valitsus tagasi astuks, kuna tema valimisel rikuti valimisprotsessi. 26. juuli 1953 korraldas Castro ebaõnnestunud rünnaku Moncada sõjaväele Santiago de Kuubas, paljud tema sõdurid hukkusid ja Castro määrati 15 aastaks vangi.

Havanna, mis oli USA maffiabossi Meyer Lansky võimu all, sai tuntuks kui rahvusvaheline narkootikumide sadam. Batista ja teised poliitikud nautisid kasumeid, mida nad said narkootikumidest ja kasiinodest. See aga ei meeldinud paljudele kuubalastele ja ameeriklastele. Rahva rahustamiseks kuulutas Batista 1954. aastal välja valimised, kus oli vaid üks ametlik kandidaat – tema ise.

1956. aastal kuulutas Batista valitsus välja amnestia paljudele poliitvangidele kaasa arvatud Castrole. Castro läks eksiili Mehhikosse, kus ta kohtus Ernesto Che Guevaraga, kus nad organiseerisid Batista valitsuse vastase "26. juuli Liikumise". Kui nad 80-mehelise seltskonnaga laeval 1956. aasta detsembris jahiga Granma Kuuba edelarannikul maabusid, tapsid valitsusjõud neist enamiku ja Castro põgenes Sierra Maestra mägedesse.

1956. aastal keeldus Batista valimiste korraldamisest ja valimised toimusid 1958, kui Batista pani ametisse presidendi, kel polnud Kuubal mingit võimu. Batista valitsus kaotas ka USA toetuse ja 1. jaanuar 1959, astus erinevate rühmituste survel Batista tagasi ja siirdus Dominikaani Vabariiki. Castrost sai Kuuba peaminister.

USA tunnustas kohe Castro valitsust. Castro alustas riigis radikaalseid reforme ettevõtete ja põllumajanduse natsionaliseerimisel ja lõpetas USA domineerimise riigis.

3. jaanuaril 1961 lõpetas Washington diplomaatilised suhted Kuubaga ja 16. aprill 1961 kuulutas Kuuba end sotsialistlikuks riigiks. Järgmisel päeval saatis USA CIA väljaõppe saanud sõdurid Sigade lahte, kus toimus Sigade lahe dessant. Castro valitsuse kukutamine ei õnnestunud ja veebruaris 1962 kuulutas USA välja täieliku kaubandusembargo Kuuba vastu, mis kehtib siiani. Hoolimata embargost on USA aga ikkagi Kuubasse eksporditavate kaupade mahu poolest viies riik.

Raketikriis[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Kuuba kriis

Suvel 1962 tõi NSV Liit Kuubale maa-maa tüüpi tuumalõhkepeadega keskmaaraketid ja oktoobris seadis need üles (sihtmärgiks USA). Kuubal olid ka NSV Liidu pommituslennukid. 22. oktoobril 1962 tegi USA president John Kennedy avalduse, milles informeeris USA-d ja muud maailma, et USA blokeerib Kuuba, selleks et NSV Liit ei saaks sinna lisavägesid viia. USA sõjavägi viidi kõrgendatud lahinguvalmidusse. Samaga vastas Nõukogude Liit. Tekkis reaalne tuumasõja oht. Mõlema riigi väed olid valmis iga hetk alustama sõjategevust. 28. oktoobril teatas NSV Liit, et toob raketid Kuubast ära. Vastusena sellele lõpetas USA Kuuba blokeerimise ja viis Türgist ära ka sealt NSV Liidu suunas sihitud raketid. Pärast Kuuba kriisi seati USA ja NSV Liidu vahel sisse riigipeade "kuum liin".