Bruno Fontes da Mota

Purunematu

Ma kardan iseend ja mõtteid,
mis keerlevad peas.
On nõnda hullumeelne mõelda,
kuid öelda ei saa.
Nüüd olen pöörane kui tormgi,
mis laastab kui saab.
Nii seiklen läbi öö,
vaid nii on hea.
Homseks olen kadunud te teelt
ja selles linnas rohkem mind ei näe.
Ma oleksin kui päikse poole teel
ses külmas öös.
Homseks olen kadunud su teelt
ja selles linnas rohkem mind ei näe.
Ei iial enam haiget mulle tee
Su heitlik meel
Nüüd annan veidi rohkem gaasi,
vaid kiirus mind peab.
Kui vihmapiisad tuuleklaasil
Nii ekslen, kuid tean
ma rikun seadust, lõhun tundeid
ja lollusi teen.
Mind võiksid peatada,
kuid nii sa ei tee.
Homseks olen kadunud te teelt
ja selles linnas rohkem mind ei näe.
Ma oleksin kui päikse poole teel
ses külmas öös.
Homseks olen kadunud su teelt
ja selles linnas rohkem mind ei näe.
Ei iial enam haiget mulle tee
Su heitlik meel
Homseks olen kadunud te teelt
ja selles linnas rohkem mind ei näe.
Ma oleksin kui päikse poole teel
ses külmas öös.
Homseks olen kadunud su teelt
ja selles linnas rohkem mind ei näe.
Ei iial enam haiget mulle tee
Su heitlik meel